Miks nii külm ja imelik?
Miks nii teistsugune?
Aga sa naeratad läbi raskuste
ja sinu ilu lummab mind siiani.
Ma tean, et mul pole palju aega veel jäänud.
Mul on vaja otsustada -
teha mõeldavat ja surra
või teha mõeldamatut ja elada edasi häbis ja lootusetuses.
Kas riskida haigusega,
kui see võib sind tappa?
Ma ei tea.
Kas võtta vastu abi ja õppida oma vigadest?
JAH!
Oleks see kõik vaid nii lihtne.
Ma ei maga,
ma vähkren ja räägin endamisi.
Mis kasu sellest on,
kui ma oma juttu ei realiseeri?
Sa ütlesid, et tee seda siis kui sa oled valmis.
Nüüd ma siis vist olengi...
aga see on ju nii raske,
maailm ei vaja veel üht Jesseninit.
Alles jääb vaid küsimus -
kas ma suudan ennetada teisi, olla piisavalt kiire, piisavalt julge ja lõppude lõpuks -
mis nägu sa teed.
No comments:
Post a Comment