Pead tõstavad tundmused,
sellised, milliseid pole siinmail ammu nähtud.
Nad tulevad vaikselt,
aga meelekindlalt.
STOPP!
Ärge liikuge edasi!
Te olete ristteel.
Pöörad vasakule jõuad südamesse,
pöörad paremale jõuad pähe.
Kumb tee võtta?
Kas too milles peitub potentsiaali rohkem haiget teha kui miski muu
või hoopiski see mis ei ole tõeline,
aga ei ole nii valulik.
Aga mis teha,
kui need samusedki tundmused lahknevad?
Lähevad kaheks nagu puruks rebitud paber.
Milline hingedetorm siis möllama hakkab.
Ja sa ei saa aru,
need kuratlikud tundmused!
Nad on su südames ja peas,
ajavad sassi kõik, mida sa enda arvates ennem elust teadsid.
Ja kõik on pahupidi.
Kes ma olen?
Mida ma tahan?
Vastused varieeruvad sagedamini kui mõni mees sokke vahetab.
Lõpuks,
saan ma kõigest aru.
Ma tean seda,
ma tahan ja pean.
Kuid milline on see tõde, mis sellest välja koorub?
Kas ta purustab mu ning jätab mu veritsema?
Või kehitan ma lõpuks õlgu ja kostan ükskõikselt : "Meh"?
No comments:
Post a Comment