me just arutasime täna kiku ja lisetiga, et tahaks ka olla selline tropp, kellel aju on nagu mingi imemasin, mis võib kõik omaks võtta, aga ta lihtsalt ei viitsi midagi teha ega võta asju nii tõsiselt. nagu sina.

Mu hääl väriseb ja ma olen närvis,
sellest on lihtne aru saada.
Ma paanitsen,
higi voolab mööda keha nagu veerikas kosk.

Ma olen nii lähedal,
n-i-i lähedal.
Ometigi tahan ma alt hüpata,
aga ma tean, et ma ei saa,
sest ma tõotasin endale:
kunagi enam ma seda viga ei tee!

Kes teab kuidas see päev lõpeb.
Kas käsi kullas
või perse mullas?

Pelgalt mõelda, mis juhtuda võib...
Ohhh ma ei tea...
Ma tõesti ei tea Kallis.
Aga ma haaran härjal sarvist,
sest siis tean,
et ei saa pettuda endas
vaid elus.