Monday, February 27, 2012

Milline on inetu neiu? Selline, kes on nooruses palju hapukurki söönud.

Ma jõudsin lõpuks koju
nagu pikalt ekselnd poju.
Ema, õde ja isa nii armsana näisid,
ei pärinud nad: "Kus sa siis käisid?".

Prantsatan toolile rampväsinuna.
Mulle antakse süüa, mind pestakse,
ei ole ma eales tundnud ennast nii kasituna,
Kui see hoolitsus vaid kestaks.

See armastus mind üllatab,
mis juhtus, kallis pere?
Kui lahkusin olite nii külmad ja ükskõiksed,
nüüd on talv asendunud kesksuvega.

Te naeratate ja hoolite.
Mu pihta hellusenoote loobite.
Aitäh!







Sunday, February 26, 2012

Tead kes kuuendas korteris elab? Gavrilov.

Luule on meie üle.
Luule on meie all.
Luule on meie ümber.
Luule on meie sees.

not mine

Ego is writing checks, that body can't cash.

Mõnikord ma lihtsalt vaatan ennast peeglist ja naeratan endale. Mul on ju nii ilusad silmad! Karumõmmi omad nagu on tabavalt öeldud.

Läksin poodi räigelt unisena ja soeng suht nagu nukitsamehel.Viisin algul taara ära ja siis suundusin alkoleti poole. Võtsin 5 õlle ja edasi kassasse. Poemüüja võttis õlu, vaatas mind ja ütles: Sa ikka tead, et see on lahja õlle? Ma olin nagu thx captain obvious.

Oo kuidas mu süda sind tahaks!
Ära pane seda talle pahaks.
Kuid mõistus see kaine teab,
et mina ei ole see kel veab.

Vahest on see mees mustas?
See, kel kõõm juustes.
Vahest on see mõni mu sõber?
Küll ma rõõmustaks siis,
sest teaks ma siis, et oled parimates kätes.

Ja seda ma taotlengi,
su õnn peab olema piiritu.
Ükskõik kes või mis seda täidab,
sinu rahulolu on see, mis loeb.

Ja toda ka, et sel blogil täitus 1000 vaatamist. Kui vaid teaks kes see oli, kingiks talle lille ja suudluse põsele. Sügavad kummardused ja siirad tänuavaldused kõigile teile, armsad huvilised!




Saturday, February 25, 2012

Tigu tabati teolt.

Mööda linna trallitab Maido.
Täna on tähtis päev.
Täna on ta sünnipäev.

Eluaastaid täitus tal kaheksateist,
ta on nüüd üks meist.
Alkoholi ta kannab oma kehas,
homme on selle mõju valus peas.

Aga ka homme ei saa ta puhata,
sest üht järjekordset sünnipäeva on vaja väisata.
Ei saa ju sealgi kaine olla,
see oleks lihtsalt igav.

Sestap joobki ta ennast purju
ja hoidku ennast murjamid,
kes pruugivad ta kesvamärjukest,
midagi hullu siit tuleb!

Mis sest,
musu on ta ikkagist mulle
Väärikalt kannab vesti,
mille homme kingib sulle!

Minu vaimuseisund? Mentaalne Bambi

Mu vasakul käel,
kauguses, paistab üks segaduses hirv mäel.
Peatub mõte, kui mõistan, et ta on nagu mina.

Või äkki on ta nagu sina?
Sina, kes sa oled nagu uduvine.
Sina, kes sa oled illusioonides minu.

See hirv nii õnnetu paistab.
Vihm, mis ta nukralt alla vajunud suud kastab
ei aita teda kohe teps mitte.

Jah,
see hirv ongi nagu meie.
Üksik. Õnnetu. Nukker.







Friday, February 24, 2012

Mul tuleb meelde, et ükskord nooruspõlves lasna bussis olid kaks 50+ meest, üks istus ja ütles teisele ka, et istu. See vaatas kaugusesse ja ütles, et mida ma kurat istun, ma juba 15 aastat istunud.

Pirital, ridaelamus, koristab üks naine,
kelle arvates maailm on täis kurjust.
Ja see töö nii raskena tundub, kui pea on kaine,
sestap ta ongi purjus.

Kodu, mis on nii kõle ja külm
ei taha ta tundagi.
Kas oleks halb see salm,
kui ei lisaks siia midagi?

Elus hoiavad teda poeg ja tütar.
Tütar maksab küttearveid,
poeg avastab elu ja loeb diivanil lehti,
peab korterivahti.

Kutsugem seda naist Saimeks.
Meelekindel. Ohverdav. Imeline.
Viriseda ei ole tal kombeks,
austust ta vajab!

Praegu magab ta oma voodis,
norskab ja räägib läbi une.
Nii punetav paistab ta jume,
magab püstloodis.







Monday, February 20, 2012

There Is A Hell, Believe Me I’ve Seen It. There Is A Heaven, Let’s Keep It A Secret There Is A Hell, Believe Me I’ve Seen It. There Is A Heaven, Let’s Keep It A Secret There Is A Hell, Believe Me I’ve Seen It. There Is A Heaven, Let’s Keep It A Secret There Is A Hell, Believe Me I’ve Seen It. There Is A Heaven, Let’s Keep It A Secret There Is A Hell, Believe Me I’ve Seen It. There Is A Heaven, Let’s Keep It A Secret

Ma tahtsin armastust,
ma vajasin armastust,
ülekõige.
Keegi ütles, et tõeline armastus on surnud,
tühjaks kurnatud.
Ma olin kohustatud sinusse armuma,
vabanda!


Inimesed, olge valvsad! Ma armastan teid ikka veel! Minu armastus – see on jube ja õudne, seepärast te peategi olema valvsad.

Tule välja siin on päikeseline päev,
käes on suvi ja läbi on see vaev.
Nüüd on aeg nautida elu
ja selle melu.

Kammoon Simmo, kus sa oled?
Ei jule?
Kas sa ei tunne seda kuumalainet,
mis aknast nii võimsalt sisse pressib?

Tule nüüd,
küll pärast jõuad kebotada
käes on suvi ja aeg on lebotada.
Sina seal, üliõpilane, rohelist ka müüd?

"Ma pean mingi pesema ja asju tegema ja...sööma.
Pealegist, kuhu me hommikul nii vara läheme?"
Eks ikka sinna, kus kuumus on köömes,
Mähele.

"Halloo? Oled seal veel? Kuule, anna mulle veits aega, mingi viisteist minutit äkki?"
Saad, ära ainult ennast liiga tihedalt riidesse paki!
Vaja valvata ilusaid tüdrukuid,
vallutada südameid.

Päike teeb imet,
see suvi ei lõppegi kunagi.
Imeline ilm nõuab ilmaimet,
suve lõpuks oled äkki õnnelik sinagi?








Sunday, February 19, 2012

Ma lähen vette härjapõlvlasi otsima

Järjekordne reede õhtune käik,
mis oli mul küll arus?
Suhu jäi mõru maik,
aga sa olid aus.

Sa päästsid mind,
tegid mu maailma selgeks
ja kergeks,
nüüd lendlen elutaevas nagu tervete tiibadega lind.

Su võrk oli nii ahvatlev,
ma lihtsalt pidin sisse kukkuma.
Minu oma on nii kahvatu,
et kõik jäävad tukkuma.

Ära vabanda,
sest ma ei pahanda.
Süüdi ei ole ses keegi
üks huvitav fakt seegi.

Nüüd on sul au olla minu armastuse kaitsva tiiva all
kuhu pääsevad vaid valitud.
Hoia sest kõvasti kinni,
sest jumal teab millal seda vaja läheb.











Ma kannatasin oma kunsti pärast, nüüd on teie kord!

Ootus mu südames tapab,
tean, et pean sind õpetama.
Kaotan endast kõik mis tundub halvana
ja töötan sinu nimel kuniks suren.
Annan sulle kõike, mis mul on,
ehitan maailma kuhu sünnid.

Elu ei ole alati nii selge,
sa oled sõber, ma hoolitsen su eest!
Usu mind.
Ja mis sinust saab
on juba puhtalt sinu enda valik.
Tulevikul ei ole piire
ma olen alati sinu kõrval.

Näeme varsti,
ma ootan sind.
Võta aega, ära kiirusta.
Seda ei pea sa enam kunagi kogema,
vaid korra.

Ma näitan sulle kõike,
õpetan elu ja selle keerulisi tahke.
Torman kohale kui mind vajad,
aga praegu,
ära rutta,
tule kui oled valmis.

Saturday, February 18, 2012

Milleks mulle pesumasin? Miks ma siis üldse naise võtsin?

Sa tirisid välja mu südame ja see plahvatas,
fragmendid vedelevad maas.
Ma tulin siia sind armastama.

Mu ema hoidis mind
Mu isa jättis mu.
Mis sina minuga teed?
Ma tulin sind armastama.
ja veritsema.

Ma ei ole tegelikult nii pikk. Ma istun oma rahakoti peal.

Nooruse lollus,
sa ei aima kunagi mis mind tabas.
Kui ma langen vaikuses,
siis taipad, et see polegi uni.

Arvad, et tead?

See kõik on vaid tasu musta lamba pügamise eest.
Õiglane. Karm. Kohane.
Näitan kuidas näha tulevikku.
Mõeldamatu!

See maskeraad on nüüd lõppenud.

Ma olen Sander Salamander

Tean mida sa ihkad,
sa ei taha olla üksi.
Ehk tekitad pääsemiseks illusioone, üksildust nii väga vihkad.
Ela oma elu kaksi!

Ma ei ole kaugeltki parim.
Milleks siis üldse proovidagi?

Ära kunagi alahinda oma šansse minu puhul kui oled naine, sest ma võin väga vabalt purjus olla.

Vali oma sõbrad ja unusta muu
sa ei saa elada elu olles pidevalt tagaplaanil.
Kriitikud räägivad põikpäisusest
aga sa oled lihtsalt kirglik.

Ja kui sa must jälle aru ei saa,
Vabandust.
Võta kaasa oma kaim
ja ma eemaldan oma silmad.





Thursday, February 16, 2012

Glasses are my passes

Laual tiksub piinlev ajamasin.
Ma istun ja unelnen.
Ihkan. Põlen. Armastan.
Kas see mind siis õndsamaks teeb?

Aina ligemale jõuab teadvus.
Läheneb fakt, mida teada ei taha.
Aga ta tuleb ja jääb
ning istutab ennast minu südamesse.

Jäin hiljaks, lootusetult.
Arvad, et magan?
Ilmsi paistab mu mõtteis
Saatan,
kes naeratab nii malbelt ja paotab põrgu ust.

Mu prillid on nii kuumad, naistel paljad puusad

Ühes katuseta putkas istub mees.
Üks nõutu ja mõttetu olend.
Kuid suhkur ei lahustund ta tees,
see lihtsalt ei julend.

Suu ja nägu on mähitud salli,
et ei paistaks välja ta loll nägu.

Kas on pettund ta elus?
Taltsutamatu joogipoolis ootab ta laual,
mis päikese tõusu ajal peegeldab ta olemust -
rahulik ja soojendav.
Oh sugugi mitte!

Valvur ja putka...
Harmoonia...

Sunday, February 12, 2012

Elu


Elu - müstika, mis võib kesta sekundi, minuti, tunni, päeva, nädala, kuu, aasta, sajandi, või paremal juhul natukene üle viimase. Kas Te olete kunagi üldse mõelnud, miks me siia ilma sündinud oleme ja millist eesmärki me täidame või täitma peaksime? Ilma sündimise kohta ei oska ma suurt midagi vastata, on see vast sellepärast, et inimestele meeldib kontrollimatult paljuneda, me ju lausa naudime seda tegelikult. Massilise paljunemise tagajärgedeks on aga sõjad, näljahädad, geenimutatsioonid, mis lasevad hullumeelsetel ühiskonda sündida. Kas elu eesmärk ongi kannatada, haiget saada ja piinu näha? Esmapilgul jääbki ju selline mulje, või on keegi, kes on kogu oma elu elanud nii, et pole kogenud ühtegi kannatust? Ilus elu on vaid tühipaljas idüll, mida meile meeldib oma silmade ette manada,  kuid miks me seda siis ometi teeme ja mille poole me tegeikult pürgime? Loogiliselt võttes on ju nii, et mida kauem me elame, seda rohkem me kannatame, võtame näiteks omakste lahkumise sellest ilmast teadmatusse. See on üks suurimaid kannatusi, mida hing peab taluma. Kui me pürgime luksusliku elu ja pikaealisuse poole, siis see teeks meist justkui sadistid, sest mida kauem me siin ilmas viibime, seda enam näeme me surma, kannatusi ja tunneme ka ise valu.  Ilusa eluga, selle all pean ma silmas ressursside raiskamist, paneme me ka kannatama inimesed vaesemates piirkondades, näiteks Aafrikas, sest neil ei ole nii palju võimalusi, et lubada endale seda, mida meie saame lubada. Miks peavad just nemad vaesust kannatama, millega nad selle ometi ära on teeninud, mõelge selle peale, kui te sööte, pesete või televiisorit vaatate, kas nad kannatavad lihtsalt sellepärast, et nad on neegrid? Võib välja kooruda tõde, et, nii kurb kui see ka pole, paraku just nii see on. Tavaliselt me isegi ei mõtle nende nälginud ja vaeste inimeste peale, kui me oma külmikust roiskunud toitu minema viskame, aga see oleks võinud olla just ühele nendest kogu päeva söök, see sama kohukene oleks võinud täita tema kõhtu, samamoodi see hallitama läinud sai ja praim enne kuupäeva ületanud piim.  Miks me oleme nii mugavad ja ostame kogu külmiku täis sööki, mis roiskub nii lihtsasti? See on ju paljas rasikamine, ma saan veel aru, et kapp on kuivaineid täis, sest neil ei ole üldiselt parim enne ja kõlblik kuni sõnapaardega probleeme ja me tarbime need üsna kindlalt enne kuupäeva kukkumist ära. Kuid miks varuda endale külmikusse pakkide kaupa piima, kui me võiks minna ja teha selle tervisliku jalutuskäigu just siis, kui meil piima vaja on. Selline raiskamine on kasulik ainult talumehele, meiereile, poodidele, kõigile peale meie ja me ise peame seda kaotust niivõrd väikseks, et me isegi ei hooli sellest.  Sellist tarbimist võib võrrelda oksa saagimisega, millel sa istud, sest see tingib igatepidi igasugust saastet, alustades jäätmetest, lõpetades metaaniga pluss kogu see vahepeale ahel, mis kulub piima töötlemisele ja transpordile. Kallid inimesed, mõelge enne, siis tarbige, kõik, isegi neegrid, taotlevad ju täisväärtuslikku elu. Mina sõidan fossiilsete kütustega, laske minul täisväärtuslik elu ära elada, siis sõitke minupärast uraani või uriiniga.
Hugo Hein 08.02.2011

Küsimused, mis vajavad vastuseid.


Viimasel ajal on mind pidevalt piinanud üks küsimus, nimelt kuidas maailm tekkis? Seda defineerivad teadlased suure pauguga, olles sellest teadlik, lähevad minu küsimused järjest keerulisemaks ja vajavad võibolla isega teduslikku abikätt. Vähem möla, rohkem küsimusi.  Kuidas on võimalik, et miljardid aminohapped ühinesid ja moodustasid nii suure kera? Kuidas sai sinna kerale vesi? Kuidas tekkis gravitatsioon, mis ei lasknud H2-el vabalt kosmoses ringi liikuda? Miks on Maa tuum nii kuum? Kuidas sattusid Maale bakterid, millest me lõppkokkuvõttes arenenud oleme? Kui need küsimused lõpuks vastused leiavad, siis mul on veel hulk sarnaseid küsimusi. Inimene, kes sa tead neile vastust, ole nii lahke ja jaga oma teadmisi läbi selle blogi kogu maailmaga. Vastuseid ootama jäädes, 
Hugo Hein 09.02.2012

Revenge

Ah, mis minuga viga on?
Ma ei näe.
Kuidas küll nad mind vajasid.
Vaadake, ma olin sihtmärk,
patuoinas.
Nad tahtsid minusse sisestada surnud inimese.

Ma murdsin ennast nende küüsist lahti
ja nad ei suutnud mind tagasi püüda,
tegin metslase manöövreid.

Nüüd sa saad aru,
ma olin tahetud mees.
Aga seda ma näen,
et mul ei olegi midagi viga.

Ei ole vaja,
ei ole vaja alibit,
sest ausalt,
ma ei valeta!

Oh õudust, õudust!
Nad tahtsid minusse sisestada surnud inimese.
Oh õudust, õudust!
Ma ei tahtnud, et miski minus kinni oleks.


mr. right, but not right now

Wednesday, February 8, 2012

«Armastus pole kerge, kuid see on igavene.»

Teate, ma ei suuda rahulik olla. Isegi magades lööb mu süda 100 lööki minutis, seepärast mu uni nii rahutu ongi. Eriti viimasel ajal. Mu sisemine elu on ühe vahejuhtumi pärast nii asdnasldnasldjndas, et anna olla. Kuigi ma arvasin, et seda ei juhtu, juhtus see ometigi. Ma arvasin, et elu läheb sama teed edasi, arvasin naiivselt, et midagi ei muutu. Väga palju on muutunud. Ei ole tundi, päevagi, mil ma oma hinges ei nutaks. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda depressiivsemaks kõik läheb. Kõik mis näis enne nii kaunis on nüüd nii kõle ja halb. Ma olin alguses endaga rahul, et sellega hakkama sain. Olin armastuse suhtes esimest korda elus aus ja tegin ära selle, mis minu arvates oli õige. Kuid kohe järgnevatel päevadel olin ma sattunud seesmiste tormide kätte. Väljast neid tõepoolest näha ei ole, ma ei tahagi neid välja näidata. Tahan näida tugeva ja võnkumatuna. Aga mis on selle hind? Ajal, mil ma täiesti üksi koos oma mõtetega olen, lämbun piinarikkalt armastuse võrgus. See on nii tugev, sellest välja pääsemine nõuab üliinimlikku pingutust ja ma ei ole kohe üldse kindel kas ma selleks valmis olen. Pole rohtu armuvalu vastu, selles olen ma nüüd veendunud. Ma ei julge enam üksi olla, oleks kasvõi terve päev koolis ja ammutaks tarkust, fakte, asju mis mind huvitavad. Sest nagu ma mainisin, olles üksi ma lämbun ja astun lähemale surmale. Ma ei näe lahendusi. Kõige rõhuvamatel momentidel sulgen ma silmad ja kujutan ette enesetappu. Aga ma tean, et see ei ole mingi pääsetee. Ma tahan olla kellelegi tähtis ja armastusväärne, hoolitseda kellegi eest ja teha kõikvõimaliku, et teha see keegi õnnelikuks. Kes see keegi on, seda ma ei tea. Tähendab, ma tean, aga samas tean ka seda, et praegune soov ulatub ilmselt liiga kaugele utoopiasse. Ma ei anna alla. Ma ei taha alla anda, ma tahan võidelda ja loota, et mul on võimalus. Lootus on lollide lohutus. Esimest korda piinab armastus mind nii võimsalt. Olen ennemgi armunud olnud ja armastanud, aga mitte nii tugevalt, mitte nii kiindunult. Kõik need tunded uputavad mu. Ma tean, et ma armun väga kergesti. Ausalt, mul on olnud palju nö "ihaldusobjekte", aga praegu... Ma ei ole lihtsalt armunud, ma armastan ja teen seda kogu oma hingega. Armastus peabki selline välja nägema, aga miks ta peab nii valus olema? Mul ei ole midagi käes olnudki, aga ometigi on mul tunne nagu ma oleksin kõik kaotanud. Kuidas saab kaotada midagi, mida pole olemas olnudki? Olen üks armetu narr, kes armastab, ehk valet inimest. Aga minu jaoks on ta õige, kas ka mina tema jaoks, see on juba omaette ooper. Nii kaua kuni mul on rõõm sind tunda ja võimalus sinuga rääkida armastan ma sind, jäägitult ja tuliselt. MA ARMASTAN SIND.

ilmselguse perifeeria

mul on jänu
aga ma ei taha juua.
ma tahan olla seal
kus toimub pidev uuenemine.
originaalsuse täienemine.

ja mida kõike ma teeks
võimaluse eest näha
enda saavutatud ideaali.
ainult korraks
aga ,et ma teaks-
ma suutsin seda.

kuid ma olen veendunud,
seda võimalust ei tule.
elu on selle algusest peale
välistanud.
aga inimloomus ei mõista seda
loomus on loll.

sellepärast leidubki idealiste.



Tuesday, February 7, 2012

Armastus, hoolimine, tõeline elu


Ma olen kogu senist elu valesti elanud, 
eriti kriibib viimasel ajal mu hinge see,
et ma lasen hoolida endast inimesel, kellest 
ma ise tegelikult ei hooli. Ta on minu jaoks nagu suitsukate,
või pigem nagu enesepete, et ma ei asuks suhtesse nendega,
kellest tegelikult lugu pean. Ma muidugi suhtlen nende
inimestega, kelle eest ma end nagu "armastatuga" varjaks,
või kättesaamatuks muudaks. See kõik tundub kuidagi nii vale,
muidugi, see ongi. Neid naissoost inimesi on nii vähe, 
kellest ma siiralt hoolin ja lugu pean, kuid ma ei taha nendega suhtesse astuda,
sest ma olen noor ja ma kardan, et nad võivad minus pettuda,
kui ma pidutsema lähen ja otsustan kellegiga üheks ööks
ühte heita. Mu loomus on juba kord selline imelik, et
ma suudan hoolida ja lugu pidada vaid väga headest asjadest.
Need tüdrukud, keda on kolm, ma olen neid suhteliselt pikalt tundnud
ja neid nö mitte silmist lasknud. Mind isegi mitte ei häiri, kui nad
on kellegiga suhtes. Seda võib-olla sellepärast, et ma olen aru saanud,
et ka nemad peavad minust lugu ja hindavad minu seltskonda. Üleüldse on mul 
sellised kahtlased suhtlemisprobleemid, eriti just inimestega, kes
arvavad, et neil on alati õigus ja vinguvad iga asja kallal. See on mulle
elus palju raskusi valmistanud, et ma ei suuda teistega kellestki taga rääkida,
mis omakorda on mind just nende eriliste tüdrukutega kokku viinud. Neid kõiki kolme
ühendab minule üks ääretult oluline joon, nimelt nad ei räägi kedagi, vähemalt mitte minu
kuuldes, taga. Minu praeguseks eesmärgiks ongi nendega pidevalt suhelda ja ma
loodan, et ma saan neist tulevikus ühe endale, päriseks (selle all ei pea
ma silmas muidugi eraomandit, vaid seda, et ma pälvin täieliku armastuse ja saan
samas ise täiest südamest vastu armastada).
Ma loodan, et teised leiavad endale need õiged ja ma suhtlen nendega elu lõpuni.
Mehi, kellest ma lugu pean ja kellega mulle meeldib tõsiselt aega veeta on tiba rohkem.
Ma isegi ei kujuta ette, millest see tingitud on, aga ma olen leidnud endale sobivaid
jutupartnereid pigem meessoo hulgast, kui naissoo. Paljud naised ei näi
vestluses üldse siirad ja ausad, alati jääb mulje, nagu neil oleks
mingisugune tume tagamõte. See ei istu mulle sugugi, muidugi ma võin nendega
rääkida maast ja ilmast, aga ma ei ava ennast, osad sõbradki on mulle maininud,
et ma võin rääkida tunde, selle aja jooksul mitte ühtegi sügavamat mõtet oma peast
või fakti oma elust avaldamata. Vot just sellist distanti ma paljude naistega hoiangi,
mehi, kellega ma sellist suhtlusdisdantsi hoian, on ka, aga neid kellele ma end 
avada usaldan on rohkem, rohkem kui naisi. Mul tuli siinkohal kohe meelde ütlus: 
"naised tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad." Ma kardan, et isegi need tühipaljad sõnad,
milles ma olen enda jaoks viimasel ajal väga sügava mõtte leidnud, on mu elu tohutult
muutnud. Need 6 sõna peidavad endas esialgu lihtsat mõtet, kuid sügavamal järelemõtlemisel
manavad nood mulle silme ette kogu mu enidse elu alates ajast, kui hakkasin vastassoo vastu
huvi tundma. Mind vaevab hetkel sügav masendus, et ma suudan kellelegi
nii palju haiget teha, sest just täna kuulsin ma tema suust sõnu: "mul ei saa sust vist kunagi villand".
Üldiselt ma väldin inimestele haiget tegemist, kuid ülla eesmärgi nimel, hakata elu õigesti elama,
tuleb see samm vististi varem või hiljem teha, sest ma tunnen, et nii ei saa enam edasi minna.

Siinkohal pisukene mõtteaine: Kallid inimesed, ärge heitke kellegiga kokku üleöö,
vaid tutvuge temaga enne pikalt ja põhjalikult, sest muidu võite kellelegi väga palju haiget teha,
 nagu mina seda tegema pean, et elu õigesti elada.

06.02.2011 Hugo Hein

Monday, February 6, 2012

the lost art of keeping a secret

Kui me jalutasime tänavatel üheskoos,
naljatledes ja üksteist avastades,
arutledes elu ja selle võlu üle,
tundus mulle, et kõik näod, mis vastu tulevad naeratavad.

Nüüd,
ei ole sillutistel enam midagi pakkuda
ja kõik need naeratavad näod
vajaksid üht tugevat kõrvakiilu.


If i go to hell, i hope i burn well

Sa tahad teda,
kui möödub iha ja avaldub tõde.
Ma loodan, et sa mõistad
ja su armastus seisab minu kõrval,
minu kõrval.

See kellesse sa armusid,
kelle eest sa tahad hoolitseda ja anda talle elu mida ta väärib
on nii kuradima hea,
et sa oled valmis kõigeks.

Ehk on see määratud hukatusele?
ehk ei ole,
milline oleks elu ilma riskideta?
Üks kuradima igav ja mõttetu.

Vol 3



Your Keirsey Temperament Sorter Results indicates that your personality type is that of the

Idealists, as a temperament, are passionately concerned with personal growth and development. Idealists strive to discover who they are and how they can become their best possible self -- always this quest for self-knowledge and self-improvement drives their imagination. And they want to help others make the journey. Idealists are naturally drawn to working with people, and whether in education or counseling, in social services or personnel work, in journalism or the ministry, they are gifted at helping others find their way in life, often inspiring them to grow as individuals and to fulfill their potentials.
Idealists are sure that friendly cooperation is the best way for people to achieve their goals. Conflict and confrontation upset them because they seem to put up angry barriers between people. Idealists dream of creating harmonious, even caring personal relations, and they have a unique talent for helping people get along with each other and work together for the good of all. Such interpersonal harmony might be a romantic ideal, but then Idealists are incurable romantics who prefer to focus on what might be, rather than what is. The real, practical world is only a starting place for Idealists; they believe that life is filled with possibilities waiting to be realized, rich with meanings calling out to be understood. This idea of a mystical or spiritual dimension to life, the "not visible" or the "not yet" that can only be known through intuition or by a leap of faith, is far more important to Idealists than the world of material things.
Highly ethical in their actions, Idealists hold themselves to a strict standard of personal integrity. They must be true to themselves and to others, and they can be quite hard on themselves when they are dishonest, or when they are false or insincere. More often, however, Idealists are the very soul of kindness. Particularly in their personal relationships, Idealists are without question filled with love and good will. They believe in giving of themselves to help others; they cherish a few warm, sensitive friendships; they strive for a special rapport with their children; and in marriage they wish to find a "soulmate," someone with whom they can bond emotionally and spiritually, sharing their deepest feelings and their complex inner worlds.
Idealists are relatively rare, making up no more than 15 to 20 percent of the population. But their ability to inspire people with their enthusiasm and their idealism has given them influence far beyond their numbers.
Idealists at Work
Idealists, as a temperament, are passionately concerned with personal growth and development. They are naturally drawn to working with people and are gifted with helping others find their way in life, often inspiring them to grow as individuals and to fulfill their potential both on, and off, the job.
Because you live in anticipation of an exciting future, in your ideal job you will be asked to stretch your imagination on a continual basis. Existing ideas, individuals and groups of people, products, services, and the relationships between these things can trigger flashes of insight about how "what is" might unfold into "what might be." You feel rewarded where you feel free to share your insights with people who encourage your creativity and who support the unpredictable process by which you narrow down the stream of ideas into innovations that are meaningful within the scheme of your personal values. You are likely to be comfortable taking on a leadership role, so long as it doesn’t place you in an arbitrary hierarchy.

Vol 2


People-oriented and fun-loving, they make things more fun for others by their enjoyment. Living for the moment, they love new experiences. They dislike theory and impersonal analysis. Interested in serving others. Likely to be the center of attention in social situations. Well-developed common sense and practical ability.



So, who am I?

The Inspirer

You love being around people, and you are deeply committed to your friends.
You are also unconventional, irreverent, and unimpressed by authority.
Incredibly perceptive, you can usually sense if someone has hidden motives.
You use lots of colorful language and expressions. You're quite the storyteller!

In love, you are quite the charmer. And you are definitely willing to risk your heart.
You often don't follow through with your flirting or professed feelings. You break a lot of hearts.

At work, you are driven but not a workaholic. You just always seem to enjoy what you do.
You would make an excellent entrepreneur, politician, or journalist.

How you see yourself: compassionate, unselfish, and understanding

When other people don't get you, they see you as: gushy, emotional, and unfocused

Sunday, February 5, 2012

"Am I a good drunk? No, that's why I split up from my girlfriend, she said I'm a psychopath, schizophrenic, I don't know why, I just talk rubbish, but don't we all?"

Sa ei küsi paljut,
aga ma ei suuda oodata.
Ma olen justkui koer, kes ajab taga palli
kahe narriva jõmpsika vahel.

Sa kardad.
Kardad asja, mis võib teha vaid head.
Aga mu vajadus armastuse järele,
tekitab minus vaid amneesiat.

Me oleme kohas, kus eksisteerib vaid õnn ja rahu,
seal elame vaid meie,
õndsas üksmeeles ja kiindumuses.
Utoopia, ma tean.

Aga mis halba on unistustes,
neis ilusates ja erksavärvilistes.
Kus me mõlemad oleme reaalsed
ja täis elujõudu.


Saturday, February 4, 2012

karma's a bitch only if you are

See on lugu ühest poisist ja tüdrukust,
ja sellest,
kuidas üks tegu,
võib hävitada armastuse.

Igas köögis,
leidub inimesi, kes kuulavad läbi seinapragude.
Naine karjub: EI!,
ta silmad on läbipaistvad,
helendavad.

Naine karjub: JAH!,
ja leiab, et on õige aeg tunnistada abielurikkumist.

Pisaraid valati hommikul,
ilma igasuguse hoiatuseta.

Kõik on lõppemas,
pole mõtet teeselda.
Naise armastus on aegumas,
ajal, mil mehe oma on juba hinge heitnud.

See on abielurikkumine.

u grew up alone making model airplanes in ur bedroom wondering why none of the kids wanted to play with you

Tuigeldes mööda linna,
koorub mu peas lahti üks vestlus.
Selle asemel, et mõelda kuhu minna,
teen ma hoopis väikse luulejupi.

Tuigeldes mööda linna,
mõtlen ühest tüdrukust,
sellest kenast ja veetlevast,
sellest südantlõhestavast.

Tuigeldes mööda linna
jõuan ühte kohta,
kuhu mind on toonud väike luulejupp mu peas.
Ja äkki ka see kena, veetlev ja südantlõhestav tüdruk.

Tuigeldes mööda linna
saan aru, et olen eksinud.
Jääb üle vaid loota,
et jõuan koju enne pimedat.