Sa kortsutad kulme,
mulle on see nagu püstolitorru vaatamine,
BOOM!
Ja välja tulevad kõik need sõnad,
mis ootasid seal nii kaua.
Sa oled väga hea,
selline nagu mulle meeldib.
Naljatad ja naerad,
mäletad kallistusi köögis.
Algus oli kerge,
aga täna,
kui sa selline oled,
on seda raske mäletada.
Jälle teed sa seda nägu.
Ütlesin midagi valesti, eks?
Arvasingi,
sest sa keerasid selja
ja manasid ette oma kurva näo,
sellise mille nägemist ma ei kannata.
Miks me ei võiks naerda?
Mäletada kallistusi köögis,
aga ei.
Sa ei taha.
No comments:
Post a Comment