Mul tuleb meelde, et ükskord nooruspõlves lasna bussis olid kaks 50+ meest, üks istus ja ütles teisele ka, et istu. See vaatas kaugusesse ja ütles, et mida ma kurat istun, ma juba 15 aastat istunud.

Pirital, ridaelamus, koristab üks naine,
kelle arvates maailm on täis kurjust.
Ja see töö nii raskena tundub, kui pea on kaine,
sestap ta ongi purjus.

Kodu, mis on nii kõle ja külm
ei taha ta tundagi.
Kas oleks halb see salm,
kui ei lisaks siia midagi?

Elus hoiavad teda poeg ja tütar.
Tütar maksab küttearveid,
poeg avastab elu ja loeb diivanil lehti,
peab korterivahti.

Kutsugem seda naist Saimeks.
Meelekindel. Ohverdav. Imeline.
Viriseda ei ole tal kombeks,
austust ta vajab!

Praegu magab ta oma voodis,
norskab ja räägib läbi une.
Nii punetav paistab ta jume,
magab püstloodis.