«Armastus pole kerge, kuid see on igavene.»

Teate, ma ei suuda rahulik olla. Isegi magades lööb mu süda 100 lööki minutis, seepärast mu uni nii rahutu ongi. Eriti viimasel ajal. Mu sisemine elu on ühe vahejuhtumi pärast nii asdnasldnasldjndas, et anna olla. Kuigi ma arvasin, et seda ei juhtu, juhtus see ometigi. Ma arvasin, et elu läheb sama teed edasi, arvasin naiivselt, et midagi ei muutu. Väga palju on muutunud. Ei ole tundi, päevagi, mil ma oma hinges ei nutaks. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda depressiivsemaks kõik läheb. Kõik mis näis enne nii kaunis on nüüd nii kõle ja halb. Ma olin alguses endaga rahul, et sellega hakkama sain. Olin armastuse suhtes esimest korda elus aus ja tegin ära selle, mis minu arvates oli õige. Kuid kohe järgnevatel päevadel olin ma sattunud seesmiste tormide kätte. Väljast neid tõepoolest näha ei ole, ma ei tahagi neid välja näidata. Tahan näida tugeva ja võnkumatuna. Aga mis on selle hind? Ajal, mil ma täiesti üksi koos oma mõtetega olen, lämbun piinarikkalt armastuse võrgus. See on nii tugev, sellest välja pääsemine nõuab üliinimlikku pingutust ja ma ei ole kohe üldse kindel kas ma selleks valmis olen. Pole rohtu armuvalu vastu, selles olen ma nüüd veendunud. Ma ei julge enam üksi olla, oleks kasvõi terve päev koolis ja ammutaks tarkust, fakte, asju mis mind huvitavad. Sest nagu ma mainisin, olles üksi ma lämbun ja astun lähemale surmale. Ma ei näe lahendusi. Kõige rõhuvamatel momentidel sulgen ma silmad ja kujutan ette enesetappu. Aga ma tean, et see ei ole mingi pääsetee. Ma tahan olla kellelegi tähtis ja armastusväärne, hoolitseda kellegi eest ja teha kõikvõimaliku, et teha see keegi õnnelikuks. Kes see keegi on, seda ma ei tea. Tähendab, ma tean, aga samas tean ka seda, et praegune soov ulatub ilmselt liiga kaugele utoopiasse. Ma ei anna alla. Ma ei taha alla anda, ma tahan võidelda ja loota, et mul on võimalus. Lootus on lollide lohutus. Esimest korda piinab armastus mind nii võimsalt. Olen ennemgi armunud olnud ja armastanud, aga mitte nii tugevalt, mitte nii kiindunult. Kõik need tunded uputavad mu. Ma tean, et ma armun väga kergesti. Ausalt, mul on olnud palju nö "ihaldusobjekte", aga praegu... Ma ei ole lihtsalt armunud, ma armastan ja teen seda kogu oma hingega. Armastus peabki selline välja nägema, aga miks ta peab nii valus olema? Mul ei ole midagi käes olnudki, aga ometigi on mul tunne nagu ma oleksin kõik kaotanud. Kuidas saab kaotada midagi, mida pole olemas olnudki? Olen üks armetu narr, kes armastab, ehk valet inimest. Aga minu jaoks on ta õige, kas ka mina tema jaoks, see on juba omaette ooper. Nii kaua kuni mul on rõõm sind tunda ja võimalus sinuga rääkida armastan ma sind, jäägitult ja tuliselt. MA ARMASTAN SIND.