Armastus, hoolimine, tõeline elu

Ma olen kogu senist elu valesti elanud, 

eriti kriibib viimasel ajal mu hinge see,

et ma lasen hoolida endast inimesel, kellest 

ma ise tegelikult ei hooli. Ta on minu jaoks nagu suitsukate,

või pigem nagu enesepete, et ma ei asuks suhtesse nendega,

kellest tegelikult lugu pean. Ma muidugi suhtlen nende

inimestega, kelle eest ma end nagu "armastatuga" varjaks,

või kättesaamatuks muudaks. See kõik tundub kuidagi nii vale,

muidugi, see ongi. Neid naissoost inimesi on nii vähe, 

kellest ma siiralt hoolin ja lugu pean, kuid ma ei taha nendega suhtesse astuda,

sest ma olen noor ja ma kardan, et nad võivad minus pettuda,

kui ma pidutsema lähen ja otsustan kellegiga üheks ööks

ühte heita. Mu loomus on juba kord selline imelik, et

ma suudan hoolida ja lugu pidada vaid väga headest asjadest.

Need tüdrukud, keda on kolm, ma olen neid suhteliselt pikalt tundnud

ja neid nö mitte silmist lasknud. Mind isegi mitte ei häiri, kui nad

on kellegiga suhtes. Seda võib-olla sellepärast, et ma olen aru saanud,

et ka nemad peavad minust lugu ja hindavad minu seltskonda. Üleüldse on mul 

sellised kahtlased suhtlemisprobleemid, eriti just inimestega, kes

arvavad, et neil on alati õigus ja vinguvad iga asja kallal. See on mulle

elus palju raskusi valmistanud, et ma ei suuda teistega kellestki taga rääkida,

mis omakorda on mind just nende eriliste tüdrukutega kokku viinud. Neid kõiki kolme

ühendab minule üks ääretult oluline joon, nimelt nad ei räägi kedagi, vähemalt mitte minu

kuuldes, taga. Minu praeguseks eesmärgiks ongi nendega pidevalt suhelda ja ma

loodan, et ma saan neist tulevikus ühe endale, päriseks (selle all ei pea

ma silmas muidugi eraomandit, vaid seda, et ma pälvin täieliku armastuse ja saan

samas ise täiest südamest vastu armastada).

Ma loodan, et teised leiavad endale need õiged ja ma suhtlen nendega elu lõpuni.

Mehi, kellest ma lugu pean ja kellega mulle meeldib tõsiselt aega veeta on tiba rohkem.

Ma isegi ei kujuta ette, millest see tingitud on, aga ma olen leidnud endale sobivaid

jutupartnereid pigem meessoo hulgast, kui naissoo. Paljud naised ei näi

vestluses üldse siirad ja ausad, alati jääb mulje, nagu neil oleks

mingisugune tume tagamõte. See ei istu mulle sugugi, muidugi ma võin nendega

rääkida maast ja ilmast, aga ma ei ava ennast, osad sõbradki on mulle maininud,

et ma võin rääkida tunde, selle aja jooksul mitte ühtegi sügavamat mõtet oma peast

või fakti oma elust avaldamata. Vot just sellist distanti ma paljude naistega hoiangi,

mehi, kellega ma sellist suhtlusdisdantsi hoian, on ka, aga neid kellele ma end 

avada usaldan on rohkem, rohkem kui naisi. Mul tuli siinkohal kohe meelde ütlus: 

"naised tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad." Ma kardan, et isegi need tühipaljad sõnad,

milles ma olen enda jaoks viimasel ajal väga sügava mõtte leidnud, on mu elu tohutult

muutnud. Need 6 sõna peidavad endas esialgu lihtsat mõtet, kuid sügavamal järelemõtlemisel

manavad nood mulle silme ette kogu mu enidse elu alates ajast, kui hakkasin vastassoo vastu

huvi tundma. Mind vaevab hetkel sügav masendus, et ma suudan kellelegi

nii palju haiget teha, sest just täna kuulsin ma tema suust sõnu: "mul ei saa sust vist kunagi villand".

Üldiselt ma väldin inimestele haiget tegemist, kuid ülla eesmärgi nimel, hakata elu õigesti elama,

tuleb see samm vististi varem või hiljem teha, sest ma tunnen, et nii ei saa enam edasi minna.

Siinkohal pisukene mõtteaine: Kallid inimesed, ärge heitke kellegiga kokku üleöö,

vaid tutvuge temaga enne pikalt ja põhjalikult, sest muidu võite kellelegi väga palju haiget teha,

 nagu mina seda tegema pean, et elu õigesti elada.

06.02.2011 Hugo Hein