Laual tiksub piinlev ajamasin.
Ma istun ja unelnen.
Ihkan. Põlen. Armastan.
Kas see mind siis õndsamaks teeb?
Aina ligemale jõuab teadvus.
Läheneb fakt, mida teada ei taha.
Aga ta tuleb ja jääb
ning istutab ennast minu südamesse.
Jäin hiljaks, lootusetult.
Arvad, et magan?
Ilmsi paistab mu mõtteis
Saatan,
kes naeratab nii malbelt ja paotab põrgu ust.
No comments:
Post a Comment