Iga lõpp on millegi uue algus,
Olen maetud, aga elan.
See on nagu halb päev, mis kunagi ei lõppe,
valitseb kaos ja hala.
Ma ei tahagi seda eitada,
soostun sellega.
Minu elus on asju mille üle mul puudub võim,
öeldakse, et armastus ei ole midagi muud peale valu.
Mis on armastus?
Liig palju pisaraid,
kas sa siis ei tea, et ma olen sellest kõigest tüdinenud?
Olen nagu köiekõndija, kes kaotab tasakaalu.
Osa minu maailmast kaob,
ma ei taha olla tark,
ei ülekaalukas ega hiilgav,
ma tahan Sind armastada.
Nüüd tean, et üks ainus armastuse iil võib mind tappa,
tean, et väärikust head leiab
rohkem kaotuses kui võidus,
aga mis ma sellega peale hakkan?
Kui õnn tuli, ei olnud mind kodus
torm ei ole veel möödas.
Üritasin. Kaotasin.
Kõik mu õhulossid purunesid.
Kunagi pakub see kõik mulle nalja.
Kui naiivne ja loll ma kord olin.
Kus peidab ennast realist minus?
Teda ei olegi.
Pime on öö
ja külm on maa.
Minu üksikus südames,
mis armastada püüab.
Kui ma kunagi ennast paremini tunnen
siis tuleta meelde neid häid aegu,
mille veetsin koos Sinu,
veetleva ja lõbusaga.
No comments:
Post a Comment