Päike loojub ja võimust hakkab võtma kõle öö. Pikkamööda ja laisalt ronib taevalaotusesse ka matsakas täiskuu. On soe suveöö, väljas on üsnagi rahulik, kuuleb käratamas vaid mõnda pidulist ja aeg-ajalt mööduvad altpoolt ka üksikud autod. Pole ime, et nii rahulik on, on ju alles neljapäev. Mind oli vaevanud kummaline tunne, mis oli mind täiesti oma mõtetesse suunanud ja nii olin ma täiesti harjumuspäraselt jalutanud ühte paika, kus mulle meeldib ööseti aeg-ajalt käia ja elu üle järele mõelda. Nüüd kõrgus ta minu ees, suur rohekas puidust valmistatud suusahüppetorn. Võtsin hinge ja ronisin oma tavapärasele positsioonile, kus heitsin selili, vaatasin tähti ja hakkasin mõtteid mõlgutama...
Hugo Hein
Jällegist millalgi väga ammu tagasi
No comments:
Post a Comment