Su imeline naeratus mind neelab.
Neelab kohta, kus on valge ja soe,
kus on turvaline ja hea,
kust igaüks leiaks õnne.
Nüüd ma vähemalt mõistan sind,
tean sind.
Ja see on hea,
sest me oleme sarnased.
Aga ma tean,
elu on keeruline.
Kuid me teame mis meist saab.
Mäletad? Ei? Tuletan meelde.
Vähem kui aasta pärast elame koopas,
Mount Everesti all
ja kahe aasta pärast me abiellume,
kui Willie sind ennem ära ei võta.
No comments:
Post a Comment