Tuesday, December 20, 2011

Justice - Civilization


 „Äratus kell 8, hommikusöök  pool tundi hiljem“ selgitas mulle abivalmis ja ülipüüdlik Angleterre’i töötajanna.Ta oli heleda nahaga ning väga ilus blond. Silmajärgi öeldes... 25-aastane. Minu kallid sõbrad Aleksander Blok ja Nikolai Kljujev kutsuvad selliseid neide tibideks. Nad ütlevad, et nad on väga vallatud ja et tibi tunneb ära selle järgi kas ta kannab seelikut või mitte. Kannab seelikut – on tibi, ei kanna seelikut -  järelikult ei ole ta tibi. Nad pidavat olema lõdva püksikummi ja puise mõistusega. Head ainult seksiks. Vast seepärast ongi  Sašal ja Koljal Leningradiss suur seelikuküttide kuulsus. Vast seepärast on neil ka süüfilis.   
 Oli päikesepaisteline päev, taevas oli terve silmapiiri ulatuses sinine ja mind äratas laulev kukk. „Hullumaja ei tundugi nii hullumeelne. Miks ometigi äratab külalisi  peenes hotellis kukk?“ mõtlesin endamisi. Tegelikult mulle meeldis see. See tuletas meelde neid päevi, mil ma veetsin oma nooruspõlve vanavanemate juures Konstantinovos. Kõik see looduslik ilu, suured lehmalaudad ja pidevad vikerkaared  - tihti magama minnes näen ma neid ja veel tihedamini ma mõtlen neile. Olgugi, et hotellil on väga peen fassaad ja seal ööbivad tihti kuulsused, oli sel ka mõned puudused.Minu meel võib olla küll liiga kriitiline, kuid siiski, lubage ma kirjeldan. Minu tuba oli mõõtmetega 20x20. 20 meetrit lai ja teist samapalju pikk. Seal oli üks voodi, selle kõrval asetses öökapp ning paari meetri kaugusel voodi jalamist olid diivan ja kohvilaud. Voodist vaadates vasakul, oli vannituba, mis oligi ainuke Angleterre’i nõrk koht.  Kui ma esimest korda Angleterre’i vannituppa astusin tajusin ma kohe selle grandioossust ja kõrgklassilisust. Kõik oli kristalne ja kuldne.Kulda- karda täis. Esmamulje oli vägevamast vägevam. Kuid minu kontrolliv loomus ütles mulle, et ma otsiks sellest imelises vannitoast mingisuguse vea. Ükskõik kui tühine ta ka oli. Vannitoast sisse jalutades jäi paremat kätt vann. Asi, mis tegi toast vannitoa. Minu õnnetuseks oli too katkine. Tal olid keskel suured praod, mis jätsid tunde nagu oleks keegi seda kirvega raiuda üritanud. „Pean endale uue toa küsima“ ütlesin lootusrikkalt. „Sest puhtusest ma hoolin“.
Hommikusöögiks pakuti konnakoibi  sibulakastmes. See roog nägi välja nagu surnud siil, üldsegi mitte isuäratav. Seetõttu ütlesin ma viisakalt, et mul söögiisu pole ja lahkusin ilma ampsugi võtmata. 2 päeva tagasi sain ma psühhiaatriakliinikust lahti. Mul oli elust kõrini ja ses valdkonnas pole vahepeal muutusi tekkinud. Ma olen ju nii noor, 30-aastane, miks ma elada ei taha? Läksin väiksele jalutuskäigule mööda Leningradi. See oli esimene pärast hullumaja aega. Nagu ma ütlesin, oli ilm ilus, ja seda oli ka tänavapildis näha. Pered koos lastega olid väljas ja mängisid parkides. Tänavamüüjad pakkusid erinevaid õhupalle, autoliku kujuga meeneid turistidele ja igasuguseid jalanõusi, ketse. Kõik olid nii rõõmsad ja elujõulised. See tähendab, et kõik – peale minu. Mul oli kaasas mu vana geograafia kaustik. See oli mul alates sellest ajast, mil ma olin 9-aastane. Sellest ajast peale hakkasin ma ka luuletama. Selles kaustikus paiknesid minu varasemad luuletused. Neid nüüd, 21 aastat hiljem lugedes, puhken ma hullumeelselt naerma. Nad on nii naiivsed ja lollid, justkui mingisuguse luuletamise õpiku, manuaali, abil tehtud. See juba näitas lollust. Luuletada ei saa õpiku järgi, luule tuleb südamest ja mõistusest. Sinu enda, mitte kellegi teise omast. Ma ei kannatanud enam kõndida. See rõõmsameelsus ajas mind hulluks.
Jõudsin tagasi Angleterre’i . Läksin liftiga üles oma tuppa ja sisenesin. Ma tardusin. Ma ei tea miks, kuid millegi pärast hakkasin ma nutma. Jälle. Ma ei teadnud mida enam oma eluga teha. Elada ma ei tahtnud – niisiis surm? Ma ei taha surra nagu Puškin, kellegi au üle võideldes. Ma ei taha kellegile meelehärmi teha, kedagi vangistada. Enesetapp on ainus legaalne mõrvaviis.
Oma viimasest korterist võtsin ma kaasa noa. Ma kandsin seda alati oma sokisääres. See oli igaks juhuks, enesekaitseks, juhuslikult kui keegi peaks tahtma mulle halba teha. Iroonilisel kombel olen mina nüüd see, kes sellega haiget teeb. Endale. Ma lõikasin läbi oma randmed ja koheselt hakkas verd voolama. Mida minut edasi seda vähem mul verd oli, seda lähemal oli surm. Kohvilaud oli vaid meetri kaugusel. Lükkasin jalad vastu seina ja roomasin aeglaselt kohvilaua juurde. Valge lina, mis kattis lauda oli siidjas, toodud Hiinast ning toodetud Prantsusmaal. Nii oskas mulle öelda hotellijuhataja, härra Arkadi Aleksandrovitš Yevpraksija, kes oli väga uhke oma hotelli üle. Võtsin lina ja kirjutasin selle servale selle ühe ja viimase, selle kõige tähtsama, mis on igas mõttes tulnud minust enesest.
Sõber, hüvasti, mul ees on minek
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

No comments:

Post a Comment