Palun, räägime sellest,
aga see, see ongi meie probleem.
Kellegi teisega oleksin ma saanud uuesti alustada,
nüüd on liiga hilja uuteks algusteks.
Väiksed asjad mis mind taga kiusasid,
on läinud, silmapilkselt.
Ma igatsen meie vaidlusi,
valje ja valusaid.
Ma ärkan telefonikõne peale,
üllatudes, sest on veel vara.
Ideaalne hoiatus,
et miskit on lahti.
Kui aus olla, siis ma nägin seda ette,
usu või mitte.
Kuid miski ei saa sind selleks ette valmistada,
see hääl, toru teises otsas.
Kõige hullem on hea ilm,
ma olen kurb, ei saja.
Isegi kohvi ei ole mõru,
kuid ausalt, mis vahet sel on?
No comments:
Post a Comment