Kui täita oma süda armastusega,
selle värvilise ja udusega,
selle elu turgutava droogiga,
siis miks kurat me selles pettuma peame?
Miski nii õilis ja õrn,
ei tohiks meile haiget teha.
Aga ta teeb,
ta halvab ja salvab, ta tapab.
Võta oma julgus kokku ja tunnista seda juba!
Sa armastad teda. Armastad!
Ära lükka oma võimalust eemale,
sest ta ei oota sinu järele.
Kui võimalus lahkub,
saabub surm,
hingeline surm,
mis ei jäta sind rahule.
Ta teab mis sa tegid,
või õigemini, mida sa EI teinud
ja jääb sulle meenutama,
seda argpüksi, seda narri.
Niisiis mu sõber,
palun, ära oota enam.
Korja maast oma julgus
ja tunnista : MA ARMASTAN SIND!
Halvim mis saab juhtuda on julm,
kuid sa tead, sõbrake, et sa andsid endast parima.
Parim mis saab juhtuda...
Armastus mu sõber, A-R-M-A-S-T-U-S.
Ja siis ma olen su peale kade.
Sest sellist armastust ei ole ma näinud,
tundmisest rääkimata.
Ja sa naeratad, sa oled õnnelik.
Mina aga jään kahetsema, et ise nii ei talitlenud.
Ma tahtsin, nii väga tahtsin, aga ei suutnud.
Lohutust väikest leian sinus,
kes sa naeratad.
No comments:
Post a Comment