minu tänane heategu

vitraažilt peegelduvas näos kumab hirm ja õudus mõtete ees, mis ründavad nagu sääsed kolmandal õhtul pärast jaanipäeva. aju parafraseerib kirjanikke, kes on sarnastest olukordadest mõndagi üles tähendanud, kuid kas need olukorrad ikka on sarnased? kahe maailma vahel pendeldades tekib isu üks jäädavalt maha jätta. samal hetkel lööb antidepressantidest tuleneva morbiidse ilmega naine klaasukse pärani ja tirib ehmatusega tagasi reaalsusesse kui martrelli pudelit, mis keset orgiat inimeste vahele kinni on jäänud. vaim ehitab vastikustunde peale kilbi ja hetkeks laienenud pupillid ahenevad taas. reageeringust hämmelduses tekib tema näole midagi emotsioonisarnast, mis paneb mind tundma kui filantroopi.