inimese ja elu paradoks

Inimene on alati olnud turvalisuse otsija. Ta püüab leida kindlustunnet, tugipunkte, stabiilsust, kindlaid elumustreid, millele toetuda. Inimene kardab tundmatust, ta üritab endale kinnitada, et tal on kontroll oma elu üle, üritades ennast materiaalselt kindlustada, kuid reaalsuses on alati vastupidi - elu on roolis ja inimene on kahjuks auto, mida juhitakse. Elul on kontroll inimese üle ja see ei sõltu isiklikust tahtest või tahtmatusest. Tihti iseloomustab inimest konservatiivsus, ta on pigem kogemusest lähtuv, kui innovaatiline. Elu on teistsugune. Elus peegeldub kõige eksisteeriva relatiivsus. Elu on kõige muutlikum kõigest.
Nende asjaolude kardinaalse erinevuse tõttu jääb inimene alatiseks eluga konflikti, tema eluraja võib ümber nimetada Suureks Pettumusterajaks, kui ta ei muuda oma lähenemist.
Ma ei taha väita, et me ei saa oma tulevikku muuta - saame küll, kuid pigem läbi oma tegude, mitte ettekujutusega tulevikust. Maailm koosneb vastanditest ja nende vahele jäävatest lõpututest võimalustest (sellepärast ongi statistika nii võimetu selle üldistamisel). Iga inimene, olukord ja väljavaated on unikaalsed, tuleviku parandamiseks tuleb teha seda, mis tol hetkel õige tundub, mitte loota enda ettekujutusele.
Vastandid pole omavahel kunagi hästi läbi saanud, kuid ometi poleks inimeseta tema subjektiivset elu ja vastupidi. Võti on elada harmoonias spontaansuse, kaootilisusega ja mitte karta seda,mis tuleb, sest see tuleb igal juhul, ei ole mõtet oma tulevikku ootuste purunemisega ära rikkuda. Eelarvamused, ja lootused tekitavad vildakaid hallutsinatsioone eesoleva suhtes, nendest tuleks hoiduda, sest nad põhjustavad pettumust ja pessimismi elu suhtes. Lihtsam on elada ootusteta ja keskenduda hetkele, milles sa praegu oled või nagu E.Tolle on öelnud: "praegune hetk on ainus, mis Sul kunagi on".