Las ma räägin teile ühe loo jumala armust, naiivsusest ning rumalusest.
Mees läheb ujuma ning satub merehätta. Kaldani on liiga pikk tee, et tagasi ujuda ning ega jaksugi pole üleliia. Mees vaatab ülesse Jumala poole ning palub: "Oo mu kõikvõimas Jumal, päästa mind mere käest! Ma olen olnud hea inimene. Ei ole ma kunagi petnud oma naist ega löönud lapsi. Ma anun sind, oo Kõikvõimas!".
Viie minuti pärast tulevad hädalisele appi vetelpäästjad, kuid mees ei ole nõus paadile minema. "Minge ära, Jumal päästab mu!". Viie minuti pärast saabuvad appi kohalikud kalurid. Mees ütleb:"Ma olen Jumala poeg, ta päästab mind. Ma tean seda!". Kalurid lahkusid imestades.
Lõpuks sai mehel jaks otsa ning ta uppus. Nähes taevaväravate ees Jumalat küsib ta:"Issand, miks sa mind ei päästnud?". Jumal vasta: " Ma saatsin sulle järgi vetelpäästjad ja kalurid paatidega. Mida ma veel oleksin pidanud tegema? Taevast kui liumäest alla laskuma ning vee peal kõndides sind kaldale kandma?! Palun.".
No comments:
Post a Comment