Stepanov ei julge pärast häbistavat Iirimaalt lüüasaamist avalikult linna peal käia ja maskeerib end vanamutiks. Vaatab peeglist, et ei tunneks isegi end ära. Välja minnes aga juba teisel tänavanurgal tuleb mingi mustade prillidega kant vastu: "Tere, Stepanov." - "Kurat, kust sa mind ära tundsid?" - "Rahu-rahu, ma olen Piiroja."

Siin on keegi,
kes naerab liiga valjult.
Ei huvita teda seegi,
et keegi alla hüpata tahab kaljult.

Hakkab juba hüppama,
kuid järsku meenub,
et maa pealt ju tagasi ei põrka!
Ah, kurat!

Niisis longibki ta kurvalt tagasi ellu,
selle kärarikkasse mellu.
Mõtleb hoolsalt,
sammub hoogsalt.

Järsku tabab mõte(kuskil Pärnu maantee kandis):
Elu on ju paradiis.
Viva la vida!
Carpe diem!

Ja nii ongi allaandjast saanud vali rõõmupall.
Nagu narr ta lõbustab teisi,
saab ka ise aru, et elu ei ole hall.
Elu on üks värvikas ja meeldejääv sündmus.