„Äratus kell 8,
hommikusöök pool tundi hiljem“ selgitas
mulle abivalmis ja ülipüüdlik Angleterre’i töötajanna.Ta oli heleda nahaga ning
väga ilus blond. Silmajärgi öeldes... 25-aastane. Minu kallid sõbrad Aleksander
Blok ja Nikolai Kljujev kutsuvad selliseid neide tibideks. Nad ütlevad, et nad
on väga vallatud ja et tibi tunneb ära selle järgi kas ta kannab seelikut või
mitte. Kannab seelikut – on tibi, ei kanna seelikut - järelikult ei ole ta tibi. Nad pidavat olema
lõdva püksikummi ja puise mõistusega. Head ainult seksiks. Vast seepärast
ongi Sašal ja Koljal Leningradiss suur
seelikuküttide kuulsus. Vast seepärast on neil ka süüfilis.
Oli päikesepaisteline
päev, taevas oli terve silmapiiri ulatuses sinine ja mind äratas laulev kukk. „Hullumaja
ei tundugi nii hullumeelne. Miks ometigi äratab külalisi peenes hotellis kukk?“ mõtlesin endamisi.
Tegelikult mulle meeldis see. See tuletas meelde neid päevi, mil ma veetsin oma
nooruspõlve vanavanemate juures Konstantinovos. Kõik see looduslik ilu, suured
lehmalaudad ja pidevad vikerkaared -
tihti magama minnes näen ma neid ja veel tihedamini ma mõtlen neile. Olgugi, et
hotellil on väga peen fassaad ja seal ööbivad tihti kuulsused, oli sel ka mõned
puudused.Minu meel võib olla küll liiga kriitiline, kuid siiski, lubage ma
kirjeldan. Minu tuba oli mõõtmetega 20x20. 20 meetrit lai ja teist samapalju pikk.
Seal oli üks voodi, selle kõrval asetses öökapp ning paari meetri kaugusel
voodi jalamist olid diivan ja kohvilaud. Voodist vaadates vasakul, oli
vannituba, mis oligi ainuke Angleterre’i nõrk koht. Kui ma esimest korda Angleterre’i vannituppa
astusin tajusin ma kohe selle grandioossust ja kõrgklassilisust. Kõik oli
kristalne ja kuldne.Kulda- karda täis. Esmamulje oli vägevamast vägevam. Kuid
minu kontrolliv loomus ütles mulle, et ma otsiks sellest imelises vannitoast
mingisuguse vea. Ükskõik kui tühine ta ka oli. Vannitoast sisse jalutades jäi
paremat kätt vann. Asi, mis tegi toast vannitoa. Minu õnnetuseks oli too
katkine. Tal olid keskel suured praod, mis jätsid tunde nagu oleks keegi seda
kirvega raiuda üritanud. „Pean endale uue toa küsima“ ütlesin lootusrikkalt.
„Sest puhtusest ma hoolin“.
Hommikusöögiks pakuti konnakoibi sibulakastmes. See roog nägi välja nagu
surnud siil, üldsegi mitte isuäratav. Seetõttu ütlesin ma viisakalt, et mul
söögiisu pole ja lahkusin ilma ampsugi võtmata. 2 päeva tagasi sain ma
psühhiaatriakliinikust lahti. Mul oli elust kõrini ja ses valdkonnas pole
vahepeal muutusi tekkinud. Ma olen ju nii noor, 30-aastane, miks ma elada ei
taha? Läksin väiksele jalutuskäigule mööda Leningradi. See oli esimene pärast
hullumaja aega. Nagu ma ütlesin, oli ilm ilus, ja seda oli ka tänavapildis
näha. Pered koos lastega olid väljas ja mängisid parkides. Tänavamüüjad
pakkusid erinevaid õhupalle, autoliku kujuga meeneid turistidele ja igasuguseid
jalanõusi, ketse. Kõik olid nii rõõmsad ja elujõulised. See tähendab, et kõik –
peale minu. Mul oli kaasas mu vana geograafia kaustik. See oli mul alates
sellest ajast, mil ma olin 9-aastane. Sellest ajast peale hakkasin ma ka
luuletama. Selles kaustikus paiknesid minu varasemad luuletused. Neid nüüd, 21
aastat hiljem lugedes, puhken ma hullumeelselt naerma. Nad on nii naiivsed ja
lollid, justkui mingisuguse luuletamise õpiku, manuaali, abil tehtud. See juba
näitas lollust. Luuletada ei saa õpiku järgi, luule tuleb südamest ja
mõistusest. Sinu enda, mitte kellegi teise omast. Ma ei kannatanud enam
kõndida. See rõõmsameelsus ajas mind hulluks.
Jõudsin tagasi Angleterre’i . Läksin liftiga üles oma tuppa
ja sisenesin. Ma tardusin. Ma ei tea miks, kuid millegi pärast hakkasin ma
nutma. Jälle. Ma ei teadnud mida enam oma eluga teha. Elada ma ei tahtnud –
niisiis surm? Ma ei taha surra nagu Puškin, kellegi au üle võideldes. Ma ei
taha kellegile meelehärmi teha, kedagi vangistada. Enesetapp on ainus legaalne
mõrvaviis.
Oma viimasest korterist võtsin ma kaasa noa. Ma kandsin seda
alati oma sokisääres. See oli igaks juhuks, enesekaitseks, juhuslikult kui
keegi peaks tahtma mulle halba teha. Iroonilisel kombel olen mina nüüd see, kes
sellega haiget teeb. Endale. Ma lõikasin läbi oma randmed ja koheselt hakkas
verd voolama. Mida minut edasi seda vähem mul verd oli, seda lähemal oli surm.
Kohvilaud oli vaid meetri kaugusel. Lükkasin jalad vastu seina ja roomasin aeglaselt
kohvilaua juurde. Valge lina, mis kattis lauda oli siidjas, toodud Hiinast ning
toodetud Prantsusmaal. Nii oskas mulle öelda hotellijuhataja, härra Arkadi
Aleksandrovitš Yevpraksija, kes oli väga uhke oma hotelli üle. Võtsin lina ja
kirjutasin selle servale selle ühe ja viimase, selle kõige tähtsama, mis on
igas mõttes tulnud minust enesest.
Sõber, hüvasti, mul ees on minek
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult
ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.
No comments:
Post a Comment