Two Door Cinema Club - Cigarettes In The Theatre

Su imeline naeratus mind neelab.
Neelab kohta, kus on valge ja soe,
kus on turvaline ja hea,
kust igaüks leiaks õnne.

Nüüd ma vähemalt mõistan sind,
tean sind.
Ja see on hea,
sest me oleme sarnased.

Aga ma tean, 
elu on keeruline.
Kuid me teame mis meist saab.
Mäletad? Ei? Tuletan meelde.

Vähem kui aasta pärast elame koopas,
Mount Everesti all
ja kahe aasta pärast me abiellume,
kui Willie sind ennem ära ei võta.

Arctic Monkeys - If You Found This It's Probably Too Late

Üks, kaks, üks, kaks.
Nii käivad jalad käies.
Vasak ette ja parem taha,
Parem ette ja vasak taha.

Jalad viivad meid elust läbi,
koerasitast, porist, vihmast ja murust.
Meie kõige ustavamad sõbrad,
las nad nüüd puhkavad.

The Wombats - Tokyo

Eile kadus keegi.
Vana, roheline ja väike.
Kes see küll selline olla võiks?
Jutustan.

Ta nimi on Svetlana,
minu omandis aastast 2008.
Ei, ta ei ole koer.
Ausalt. Oled sa kunagi rohelist koera näinud?

Svetlana, ae! Kss,kss,kss.
Vana, roheline ja väike.
Kus sa küll olla võiksid?

Cut Copy - Hearts On Fire

Kui täita oma süda armastusega,
selle värvilise ja udusega,
selle elu turgutava droogiga,
siis miks kurat me selles pettuma peame?

Miski nii õilis ja õrn,
ei tohiks meile haiget teha.
Aga ta teeb,
ta halvab ja salvab, ta tapab.

Võta oma julgus kokku ja tunnista seda juba!
Sa armastad teda. Armastad!
Ära lükka oma võimalust eemale,
sest ta ei oota sinu järele.

Kui võimalus lahkub,
saabub surm,
hingeline surm,
mis ei jäta sind rahule.

Ta teab mis sa tegid,
või õigemini, mida sa EI teinud
ja jääb sulle meenutama,
seda argpüksi, seda narri.

Niisiis mu sõber,
palun, ära oota enam.
Korja maast oma julgus
ja tunnista : MA ARMASTAN SIND!

Halvim mis saab juhtuda on julm,
kuid sa tead, sõbrake, et sa andsid endast parima.
Parim mis saab juhtuda...
Armastus mu sõber, A-R-M-A-S-T-U-S.

Ja siis ma olen su peale kade.
Sest sellist armastust ei ole ma näinud,
tundmisest rääkimata.
Ja sa naeratad, sa oled õnnelik.

Mina aga jään kahetsema, et ise nii ei talitlenud.
Ma tahtsin, nii väga tahtsin, aga ei suutnud.
Lohutust väikest leian sinus,
kes sa naeratad.

lüsergiinhappe dietülamiid-25

ta leida peavalurohtu püüdis,
kui reaalsust muutva avastuse tegi
ja koju jõudes ahastades hüüdis
mul muusika ja värvid täitsa segi!

see hallutsionatsioonne mäletsus
ta meeltes oma mõtteid mõlgutas
tal, võtnud uue doosi, tekkis jälestus
üks hetk - ta kaljuserval jalgu kõlgutas

ning kogu maailma leidis vastiku
ja millelgi ei olnud enam vahet
minnes mõttes läbi  sünge võsastiku
talt välja süüa püüti viimast tahet

õnneks päästis teda unelembus
ja metsas uinudes ta võttis ulm
hiljem ärgates tal tekkis selgus -
mõistusega mässata on julm

sellest ajast aastad mööduvad,
kuid südamesse langeb ikka nooli
kui poisid nurga taga kaaluvad
kas tõmbaks väikse tripi peale kooli



in memory of A.Hofmann

Rizzle Kicks - When I Was a Youngster

Palun, räägime sellest,
aga see, see ongi meie probleem.
Kellegi teisega oleksin ma saanud uuesti alustada,
nüüd on liiga hilja uuteks algusteks.

Väiksed asjad mis mind taga kiusasid,
on läinud, silmapilkselt.
Ma igatsen meie vaidlusi,
valje ja valusaid.

Ma ärkan telefonikõne peale,
üllatudes, sest on veel vara.
Ideaalne hoiatus,
et miskit on lahti.

Kui aus olla, siis ma nägin seda ette,
usu või mitte.
Kuid miski ei saa sind selleks ette valmistada,
see hääl, toru teises otsas.

Kõige hullem on hea ilm,
ma olen kurb, ei saja.
Isegi kohvi ei ole mõru,
kuid ausalt, mis vahet sel on?

Rizzle Kicks - Miss Cigarette

Mäletan kui olin väike,
tahtsin suureks saades saada kõigeks,
ei arvanud ealeski,
et olen täna siin ja selline.

Tahtsin saada jalgpalluriks,
kuid kadus see iha,
momendil kui sain piisavalt vanaks,
et aru saada elust ja selle võlust.

Jah,
olin üks väike tark laps,
keda täna väga tihti ei näe,
nüüd näed mind pargis,
joon õlut ja teen suitsu.

Aastad 10 tagasi,
kui ma olin noor,
tahtsin saada kõigeks planeedil Maa.
Nüüd, kui ma olen vanem,
on see lennukus kadunud.

148x frustratsioonile

kõigest väest ürita seada riimi
ja laduda sõnu kui riita puid
unusta mõte, vaid rõhuta stiili
ning sisust sa eemaldu valguskuid

ja järsku siis taipad, et polegi kaaluv
väline kuju ja maitsekas raam
usu või mitte, kuid mõte, mis paelub
mõjub kui merehädast koju viiv praam

Oskamatusx148

Mulle meeldib see, et ma ei suuda riimi kirjutada. ABAB, ABBA ja mis kõik süsteemid veel olemas on. Olen ka täna püüdnud riimi teha, kuid jah... Frustratsioon astmes 148

Justice vs Simian - We Are Your Friends

On sügis,
vihma sajab ja taevas on hall,
kuid ta on õnnelik,
kujutlegem seda.

Sünnib elu,
uus ja unikaalne,
ja kuigi vihma sajab,
paistab talle vaid päike.

Seeneniidistik on tublisti kasvanud,
9 kuud tagasi teda vaat et polnud,
kuid ta on olnud tubli,
piisavalt tubli, et nüüd, 9 kuud hiljem, pimedusest välja tulla.

Nagu ütles Serjoša,
sündida maailma on nii lihtne,
sündimisest lihtsam veel on surm.

Kunagi sureb ka see seen,
ja siis ei ole ta enam üldse õnnelik,
sajab vihma,
lööb äikest.

Hard-Fi - Hard To Beat (London Elektricity remix)

Armastus. Mis asi see on? Tõsiselt, mõelge ja püüdke seda 3 sõnaga defineerida. Igaühe jaoks on see midagi erinevat. Miski, millele ei saa alati definitsiooni anda. Sa lihtsald armastad. Armastus on nagu kameeleon, sa ei saa alati aru, et see seal on, sa ei peagi, kuid ta on. Erinevas vormis küll, seda peab tunnistama.

et saaks actionit

"kus viga näed laita
seal mine ja aita"
....
või ära aita, sest
äkki näed laipa

tahaks  rüübata rummi või hinnalist viskit
ning proovida kõiki kallimaid draage
kuid tühjalt siin istun, käes kuivanud biskit
ja jõlgun mööda mõtete sopakraave

Justice - Civilization

 „Äratus kell 8, hommikusöök  pool tundi hiljem“ selgitas mulle abivalmis ja ülipüüdlik Angleterre’i töötajanna.Ta oli heleda nahaga ning väga ilus blond. Silmajärgi öeldes... 25-aastane. Minu kallid sõbrad Aleksander Blok ja Nikolai Kljujev kutsuvad selliseid neide tibideks. Nad ütlevad, et nad on väga vallatud ja et tibi tunneb ära selle järgi kas ta kannab seelikut või mitte. Kannab seelikut – on tibi, ei kanna seelikut -  järelikult ei ole ta tibi. Nad pidavat olema lõdva püksikummi ja puise mõistusega. Head ainult seksiks. Vast seepärast ongi  Sašal ja Koljal Leningradiss suur seelikuküttide kuulsus. Vast seepärast on neil ka süüfilis.   

 Oli päikesepaisteline päev, taevas oli terve silmapiiri ulatuses sinine ja mind äratas laulev kukk. „Hullumaja ei tundugi nii hullumeelne. Miks ometigi äratab külalisi  peenes hotellis kukk?“ mõtlesin endamisi. Tegelikult mulle meeldis see. See tuletas meelde neid päevi, mil ma veetsin oma nooruspõlve vanavanemate juures Konstantinovos. Kõik see looduslik ilu, suured lehmalaudad ja pidevad vikerkaared  - tihti magama minnes näen ma neid ja veel tihedamini ma mõtlen neile. Olgugi, et hotellil on väga peen fassaad ja seal ööbivad tihti kuulsused, oli sel ka mõned puudused.Minu meel võib olla küll liiga kriitiline, kuid siiski, lubage ma kirjeldan. Minu tuba oli mõõtmetega 20x20. 20 meetrit lai ja teist samapalju pikk. Seal oli üks voodi, selle kõrval asetses öökapp ning paari meetri kaugusel voodi jalamist olid diivan ja kohvilaud. Voodist vaadates vasakul, oli vannituba, mis oligi ainuke Angleterre’i nõrk koht.  Kui ma esimest korda Angleterre’i vannituppa astusin tajusin ma kohe selle grandioossust ja kõrgklassilisust. Kõik oli kristalne ja kuldne.Kulda- karda täis. Esmamulje oli vägevamast vägevam. Kuid minu kontrolliv loomus ütles mulle, et ma otsiks sellest imelises vannitoast mingisuguse vea. Ükskõik kui tühine ta ka oli. Vannitoast sisse jalutades jäi paremat kätt vann. Asi, mis tegi toast vannitoa. Minu õnnetuseks oli too katkine. Tal olid keskel suured praod, mis jätsid tunde nagu oleks keegi seda kirvega raiuda üritanud. „Pean endale uue toa küsima“ ütlesin lootusrikkalt. „Sest puhtusest ma hoolin“.

Hommikusöögiks pakuti konnakoibi  sibulakastmes. See roog nägi välja nagu surnud siil, üldsegi mitte isuäratav. Seetõttu ütlesin ma viisakalt, et mul söögiisu pole ja lahkusin ilma ampsugi võtmata. 2 päeva tagasi sain ma psühhiaatriakliinikust lahti. Mul oli elust kõrini ja ses valdkonnas pole vahepeal muutusi tekkinud. Ma olen ju nii noor, 30-aastane, miks ma elada ei taha? Läksin väiksele jalutuskäigule mööda Leningradi. See oli esimene pärast hullumaja aega. Nagu ma ütlesin, oli ilm ilus, ja seda oli ka tänavapildis näha. Pered koos lastega olid väljas ja mängisid parkides. Tänavamüüjad pakkusid erinevaid õhupalle, autoliku kujuga meeneid turistidele ja igasuguseid jalanõusi, ketse. Kõik olid nii rõõmsad ja elujõulised. See tähendab, et kõik – peale minu. Mul oli kaasas mu vana geograafia kaustik. See oli mul alates sellest ajast, mil ma olin 9-aastane. Sellest ajast peale hakkasin ma ka luuletama. Selles kaustikus paiknesid minu varasemad luuletused. Neid nüüd, 21 aastat hiljem lugedes, puhken ma hullumeelselt naerma. Nad on nii naiivsed ja lollid, justkui mingisuguse luuletamise õpiku, manuaali, abil tehtud. See juba näitas lollust. Luuletada ei saa õpiku järgi, luule tuleb südamest ja mõistusest. Sinu enda, mitte kellegi teise omast. Ma ei kannatanud enam kõndida. See rõõmsameelsus ajas mind hulluks.

Jõudsin tagasi Angleterre’i . Läksin liftiga üles oma tuppa ja sisenesin. Ma tardusin. Ma ei tea miks, kuid millegi pärast hakkasin ma nutma. Jälle. Ma ei teadnud mida enam oma eluga teha. Elada ma ei tahtnud – niisiis surm? Ma ei taha surra nagu Puškin, kellegi au üle võideldes. Ma ei taha kellegile meelehärmi teha, kedagi vangistada. Enesetapp on ainus legaalne mõrvaviis.

Oma viimasest korterist võtsin ma kaasa noa. Ma kandsin seda alati oma sokisääres. See oli igaks juhuks, enesekaitseks, juhuslikult kui keegi peaks tahtma mulle halba teha. Iroonilisel kombel olen mina nüüd see, kes sellega haiget teeb. Endale. Ma lõikasin läbi oma randmed ja koheselt hakkas verd voolama. Mida minut edasi seda vähem mul verd oli, seda lähemal oli surm. Kohvilaud oli vaid meetri kaugusel. Lükkasin jalad vastu seina ja roomasin aeglaselt kohvilaua juurde. Valge lina, mis kattis lauda oli siidjas, toodud Hiinast ning toodetud Prantsusmaal. Nii oskas mulle öelda hotellijuhataja, härra Arkadi Aleksandrovitš Yevpraksija, kes oli väga uhke oma hotelli üle. Võtsin lina ja kirjutasin selle servale selle ühe ja viimase, selle kõige tähtsama, mis on igas mõttes tulnud minust enesest.

Sõber, hüvasti, mul ees on minek

Sind ma kaasas kannan südames.

Tunnen nüüd, et ükski lahkumine

ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam veel on surm.

kust otsida?

kes teab, kus on parem? kas põhjas või lõunas?
kas elu peaks olema valge või must?
miks ühele pirnid ja teisele õunad?
miks igavusele vastandub lust?

nii raske on leida õndsuse rada
mille piires püsida eluteel
ei kergenda seda ka tundmustepada
mis valvsuse kaotades üle keeb

kuid kuidas siis olla ja elada,
et ei lõppeks me püüdlusteahel?
surmkindlalt praegu võin väita ma,
et kõik hea
peitub äärmuste vahel

välja elada
saab ka teisti
kui
uimastada ennast
lihtsalt niisama
igaks juhuks

näiteks kirjuta luulet või midagi
ma saan aru, et sõnastamine
on väga raske ja sellest tulenevad
kõik meie arusaamatused
selles elus.
sellepärast kirjutagi luulet
või midagi

ja võib-olla sa ükskord
siis avastad ennast
keset väljendusrikkuse põldu
ja sul pole raskust öelda välja
seda, mida sa õigeks pead nii,
et mõte kohale jõuaks

ja võib-olla siis ei olegi
enam põhjust vaadata elu
läbi pudelipõhja, vaid
anda elule mõni uus,
eelnevalt tundmatu mõõde