Two Door Cinema Club - Cigarettes In The Theatre

Su imeline naeratus mind neelab.
Neelab kohta, kus on valge ja soe,
kus on turvaline ja hea,
kust igaüks leiaks õnne.

Nüüd ma vähemalt mõistan sind,
tean sind.
Ja see on hea,
sest me oleme sarnased.

Aga ma tean, 
elu on keeruline.
Kuid me teame mis meist saab.
Mäletad? Ei? Tuletan meelde.

Vähem kui aasta pärast elame koopas,
Mount Everesti all
ja kahe aasta pärast me abiellume,
kui Willie sind ennem ära ei võta.

Arctic Monkeys - If You Found This It's Probably Too Late

Üks, kaks, üks, kaks.
Nii käivad jalad käies.
Vasak ette ja parem taha,
Parem ette ja vasak taha.

Jalad viivad meid elust läbi,
koerasitast, porist, vihmast ja murust.
Meie kõige ustavamad sõbrad,
las nad nüüd puhkavad.

The Wombats - Tokyo

Eile kadus keegi.
Vana, roheline ja väike.
Kes see küll selline olla võiks?
Jutustan.

Ta nimi on Svetlana,
minu omandis aastast 2008.
Ei, ta ei ole koer.
Ausalt. Oled sa kunagi rohelist koera näinud?

Svetlana, ae! Kss,kss,kss.
Vana, roheline ja väike.
Kus sa küll olla võiksid?

Cut Copy - Hearts On Fire

Kui täita oma süda armastusega,
selle värvilise ja udusega,
selle elu turgutava droogiga,
siis miks kurat me selles pettuma peame?

Miski nii õilis ja õrn,
ei tohiks meile haiget teha.
Aga ta teeb,
ta halvab ja salvab, ta tapab.

Võta oma julgus kokku ja tunnista seda juba!
Sa armastad teda. Armastad!
Ära lükka oma võimalust eemale,
sest ta ei oota sinu järele.

Kui võimalus lahkub,
saabub surm,
hingeline surm,
mis ei jäta sind rahule.

Ta teab mis sa tegid,
või õigemini, mida sa EI teinud
ja jääb sulle meenutama,
seda argpüksi, seda narri.

Niisiis mu sõber,
palun, ära oota enam.
Korja maast oma julgus
ja tunnista : MA ARMASTAN SIND!

Halvim mis saab juhtuda on julm,
kuid sa tead, sõbrake, et sa andsid endast parima.
Parim mis saab juhtuda...
Armastus mu sõber, A-R-M-A-S-T-U-S.

Ja siis ma olen su peale kade.
Sest sellist armastust ei ole ma näinud,
tundmisest rääkimata.
Ja sa naeratad, sa oled õnnelik.

Mina aga jään kahetsema, et ise nii ei talitlenud.
Ma tahtsin, nii väga tahtsin, aga ei suutnud.
Lohutust väikest leian sinus,
kes sa naeratad.

lüsergiinhappe dietülamiid-25

ta leida peavalurohtu püüdis,
kui reaalsust muutva avastuse tegi
ja koju jõudes ahastades hüüdis
mul muusika ja värvid täitsa segi!

see hallutsionatsioonne mäletsus
ta meeltes oma mõtteid mõlgutas
tal, võtnud uue doosi, tekkis jälestus
üks hetk - ta kaljuserval jalgu kõlgutas

ning kogu maailma leidis vastiku
ja millelgi ei olnud enam vahet
minnes mõttes läbi  sünge võsastiku
talt välja süüa püüti viimast tahet

õnneks päästis teda unelembus
ja metsas uinudes ta võttis ulm
hiljem ärgates tal tekkis selgus -
mõistusega mässata on julm

sellest ajast aastad mööduvad,
kuid südamesse langeb ikka nooli
kui poisid nurga taga kaaluvad
kas tõmbaks väikse tripi peale kooli



in memory of A.Hofmann

Rizzle Kicks - When I Was a Youngster

Palun, räägime sellest,
aga see, see ongi meie probleem.
Kellegi teisega oleksin ma saanud uuesti alustada,
nüüd on liiga hilja uuteks algusteks.

Väiksed asjad mis mind taga kiusasid,
on läinud, silmapilkselt.
Ma igatsen meie vaidlusi,
valje ja valusaid.

Ma ärkan telefonikõne peale,
üllatudes, sest on veel vara.
Ideaalne hoiatus,
et miskit on lahti.

Kui aus olla, siis ma nägin seda ette,
usu või mitte.
Kuid miski ei saa sind selleks ette valmistada,
see hääl, toru teises otsas.

Kõige hullem on hea ilm,
ma olen kurb, ei saja.
Isegi kohvi ei ole mõru,
kuid ausalt, mis vahet sel on?

Rizzle Kicks - Miss Cigarette

Mäletan kui olin väike,
tahtsin suureks saades saada kõigeks,
ei arvanud ealeski,
et olen täna siin ja selline.

Tahtsin saada jalgpalluriks,
kuid kadus see iha,
momendil kui sain piisavalt vanaks,
et aru saada elust ja selle võlust.

Jah,
olin üks väike tark laps,
keda täna väga tihti ei näe,
nüüd näed mind pargis,
joon õlut ja teen suitsu.

Aastad 10 tagasi,
kui ma olin noor,
tahtsin saada kõigeks planeedil Maa.
Nüüd, kui ma olen vanem,
on see lennukus kadunud.

148x frustratsioonile

kõigest väest ürita seada riimi
ja laduda sõnu kui riita puid
unusta mõte, vaid rõhuta stiili
ning sisust sa eemaldu valguskuid

ja järsku siis taipad, et polegi kaaluv
väline kuju ja maitsekas raam
usu või mitte, kuid mõte, mis paelub
mõjub kui merehädast koju viiv praam

Oskamatusx148

Mulle meeldib see, et ma ei suuda riimi kirjutada. ABAB, ABBA ja mis kõik süsteemid veel olemas on. Olen ka täna püüdnud riimi teha, kuid jah... Frustratsioon astmes 148

Justice vs Simian - We Are Your Friends

On sügis,
vihma sajab ja taevas on hall,
kuid ta on õnnelik,
kujutlegem seda.

Sünnib elu,
uus ja unikaalne,
ja kuigi vihma sajab,
paistab talle vaid päike.

Seeneniidistik on tublisti kasvanud,
9 kuud tagasi teda vaat et polnud,
kuid ta on olnud tubli,
piisavalt tubli, et nüüd, 9 kuud hiljem, pimedusest välja tulla.

Nagu ütles Serjoša,
sündida maailma on nii lihtne,
sündimisest lihtsam veel on surm.

Kunagi sureb ka see seen,
ja siis ei ole ta enam üldse õnnelik,
sajab vihma,
lööb äikest.

Hard-Fi - Hard To Beat (London Elektricity remix)

Armastus. Mis asi see on? Tõsiselt, mõelge ja püüdke seda 3 sõnaga defineerida. Igaühe jaoks on see midagi erinevat. Miski, millele ei saa alati definitsiooni anda. Sa lihtsald armastad. Armastus on nagu kameeleon, sa ei saa alati aru, et see seal on, sa ei peagi, kuid ta on. Erinevas vormis küll, seda peab tunnistama.

et saaks actionit

"kus viga näed laita
seal mine ja aita"
....
või ära aita, sest
äkki näed laipa

tahaks  rüübata rummi või hinnalist viskit
ning proovida kõiki kallimaid draage
kuid tühjalt siin istun, käes kuivanud biskit
ja jõlgun mööda mõtete sopakraave

Justice - Civilization

 „Äratus kell 8, hommikusöök  pool tundi hiljem“ selgitas mulle abivalmis ja ülipüüdlik Angleterre’i töötajanna.Ta oli heleda nahaga ning väga ilus blond. Silmajärgi öeldes... 25-aastane. Minu kallid sõbrad Aleksander Blok ja Nikolai Kljujev kutsuvad selliseid neide tibideks. Nad ütlevad, et nad on väga vallatud ja et tibi tunneb ära selle järgi kas ta kannab seelikut või mitte. Kannab seelikut – on tibi, ei kanna seelikut -  järelikult ei ole ta tibi. Nad pidavat olema lõdva püksikummi ja puise mõistusega. Head ainult seksiks. Vast seepärast ongi  Sašal ja Koljal Leningradiss suur seelikuküttide kuulsus. Vast seepärast on neil ka süüfilis.   

 Oli päikesepaisteline päev, taevas oli terve silmapiiri ulatuses sinine ja mind äratas laulev kukk. „Hullumaja ei tundugi nii hullumeelne. Miks ometigi äratab külalisi  peenes hotellis kukk?“ mõtlesin endamisi. Tegelikult mulle meeldis see. See tuletas meelde neid päevi, mil ma veetsin oma nooruspõlve vanavanemate juures Konstantinovos. Kõik see looduslik ilu, suured lehmalaudad ja pidevad vikerkaared  - tihti magama minnes näen ma neid ja veel tihedamini ma mõtlen neile. Olgugi, et hotellil on väga peen fassaad ja seal ööbivad tihti kuulsused, oli sel ka mõned puudused.Minu meel võib olla küll liiga kriitiline, kuid siiski, lubage ma kirjeldan. Minu tuba oli mõõtmetega 20x20. 20 meetrit lai ja teist samapalju pikk. Seal oli üks voodi, selle kõrval asetses öökapp ning paari meetri kaugusel voodi jalamist olid diivan ja kohvilaud. Voodist vaadates vasakul, oli vannituba, mis oligi ainuke Angleterre’i nõrk koht.  Kui ma esimest korda Angleterre’i vannituppa astusin tajusin ma kohe selle grandioossust ja kõrgklassilisust. Kõik oli kristalne ja kuldne.Kulda- karda täis. Esmamulje oli vägevamast vägevam. Kuid minu kontrolliv loomus ütles mulle, et ma otsiks sellest imelises vannitoast mingisuguse vea. Ükskõik kui tühine ta ka oli. Vannitoast sisse jalutades jäi paremat kätt vann. Asi, mis tegi toast vannitoa. Minu õnnetuseks oli too katkine. Tal olid keskel suured praod, mis jätsid tunde nagu oleks keegi seda kirvega raiuda üritanud. „Pean endale uue toa küsima“ ütlesin lootusrikkalt. „Sest puhtusest ma hoolin“.

Hommikusöögiks pakuti konnakoibi  sibulakastmes. See roog nägi välja nagu surnud siil, üldsegi mitte isuäratav. Seetõttu ütlesin ma viisakalt, et mul söögiisu pole ja lahkusin ilma ampsugi võtmata. 2 päeva tagasi sain ma psühhiaatriakliinikust lahti. Mul oli elust kõrini ja ses valdkonnas pole vahepeal muutusi tekkinud. Ma olen ju nii noor, 30-aastane, miks ma elada ei taha? Läksin väiksele jalutuskäigule mööda Leningradi. See oli esimene pärast hullumaja aega. Nagu ma ütlesin, oli ilm ilus, ja seda oli ka tänavapildis näha. Pered koos lastega olid väljas ja mängisid parkides. Tänavamüüjad pakkusid erinevaid õhupalle, autoliku kujuga meeneid turistidele ja igasuguseid jalanõusi, ketse. Kõik olid nii rõõmsad ja elujõulised. See tähendab, et kõik – peale minu. Mul oli kaasas mu vana geograafia kaustik. See oli mul alates sellest ajast, mil ma olin 9-aastane. Sellest ajast peale hakkasin ma ka luuletama. Selles kaustikus paiknesid minu varasemad luuletused. Neid nüüd, 21 aastat hiljem lugedes, puhken ma hullumeelselt naerma. Nad on nii naiivsed ja lollid, justkui mingisuguse luuletamise õpiku, manuaali, abil tehtud. See juba näitas lollust. Luuletada ei saa õpiku järgi, luule tuleb südamest ja mõistusest. Sinu enda, mitte kellegi teise omast. Ma ei kannatanud enam kõndida. See rõõmsameelsus ajas mind hulluks.

Jõudsin tagasi Angleterre’i . Läksin liftiga üles oma tuppa ja sisenesin. Ma tardusin. Ma ei tea miks, kuid millegi pärast hakkasin ma nutma. Jälle. Ma ei teadnud mida enam oma eluga teha. Elada ma ei tahtnud – niisiis surm? Ma ei taha surra nagu Puškin, kellegi au üle võideldes. Ma ei taha kellegile meelehärmi teha, kedagi vangistada. Enesetapp on ainus legaalne mõrvaviis.

Oma viimasest korterist võtsin ma kaasa noa. Ma kandsin seda alati oma sokisääres. See oli igaks juhuks, enesekaitseks, juhuslikult kui keegi peaks tahtma mulle halba teha. Iroonilisel kombel olen mina nüüd see, kes sellega haiget teeb. Endale. Ma lõikasin läbi oma randmed ja koheselt hakkas verd voolama. Mida minut edasi seda vähem mul verd oli, seda lähemal oli surm. Kohvilaud oli vaid meetri kaugusel. Lükkasin jalad vastu seina ja roomasin aeglaselt kohvilaua juurde. Valge lina, mis kattis lauda oli siidjas, toodud Hiinast ning toodetud Prantsusmaal. Nii oskas mulle öelda hotellijuhataja, härra Arkadi Aleksandrovitš Yevpraksija, kes oli väga uhke oma hotelli üle. Võtsin lina ja kirjutasin selle servale selle ühe ja viimase, selle kõige tähtsama, mis on igas mõttes tulnud minust enesest.

Sõber, hüvasti, mul ees on minek

Sind ma kaasas kannan südames.

Tunnen nüüd, et ükski lahkumine

ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam veel on surm.

kust otsida?

kes teab, kus on parem? kas põhjas või lõunas?
kas elu peaks olema valge või must?
miks ühele pirnid ja teisele õunad?
miks igavusele vastandub lust?

nii raske on leida õndsuse rada
mille piires püsida eluteel
ei kergenda seda ka tundmustepada
mis valvsuse kaotades üle keeb

kuid kuidas siis olla ja elada,
et ei lõppeks me püüdlusteahel?
surmkindlalt praegu võin väita ma,
et kõik hea
peitub äärmuste vahel

välja elada
saab ka teisti
kui
uimastada ennast
lihtsalt niisama
igaks juhuks

näiteks kirjuta luulet või midagi
ma saan aru, et sõnastamine
on väga raske ja sellest tulenevad
kõik meie arusaamatused
selles elus.
sellepärast kirjutagi luulet
või midagi

ja võib-olla sa ükskord
siis avastad ennast
keset väljendusrikkuse põldu
ja sul pole raskust öelda välja
seda, mida sa õigeks pead nii,
et mõte kohale jõuaks

ja võib-olla siis ei olegi
enam põhjust vaadata elu
läbi pudelipõhja, vaid
anda elule mõni uus,
eelnevalt tundmatu mõõde

Ewert and The Two Dragons - Good Man Down

Seitsme maa ja mere taga, lõunapoolkera kõige soojemas kohas, asub saar nimega Utoopia. Utoopia on iga inimese unelm ning igaüks meist on sellest unistanud. See on koht, kus meie unistused saavad teoks ning kus me tunneme ennast õnnelikuna. Järgnev, kallis lugeja, on minu utoopia.Nagu mainisin, asub Utoopia lõunapoolkera kõige soojemas kohas. Päikest on küllaga, võib-olla isegi liiga palju. Sooja on 25-35 kraadi ning selle saare loodus on lummav. Leidub suuri ja lopsakaid vihmametsi, mis on elukohaks paljudele eksootilistele loomadele ja taimedele. Hiiglaslikud ning viljakad põllud saare põhjaosas tagavad selle, et elanikel pole vaja toidukaupu sisse osta. Saarel leidub palju liivarandu, kus inimesed saavad puhata, lõbutseda ning meres hullata.
Utoopial on vaid üks valitseja, kes valitakse võimule vaid üheks aastaks. Ta on aus ja hooliv inimene, kes võitleb selle nimel, et saarel valitseks rahu ja üksteise mõistmine. Riigi asju otsustatakse suures amfiteatris, kuhu kogunevad kõik saare elanikud. Inimesed on ausad, hoolivad, siirad ja abivalmid. Saarel ei ole oma raha. Kui vajatakse midagi, küsitakse naabrimehe või mõne sõbra käest. Abiandmine on saarel suure au sees ning abivajajaid aidatakse alati.Inimesed sel saarel on kõik väga ilusad. Nad on pikad, kuid mitte liiga pikad. Kellegi pikkus ei ületa kaht meetrit. Lisaks on nad ka väga atleetlikud ja mis mind nende juures kõige rohkem paelub – neil kõigil on pruunid silmad. Need silmad kiirgavad soojust ja sõbralikkust. Suurt austust omatakse oma esivanemate vastu, kelle eest hoolitsetakse ning kelle käest rasketel hetkedel nõu ja abi küsitakse.
Teadvustagem endale, et sellist riiki me vaevalt kunagi näeme. Loodan, et kunagi tõesti maailmas leidub selline koht, kus inimesed saavad olla õnnelikud ning ei peaks muretsema kuidas maksta arveid ja kartma homset päeva

High Contrast - Twilights Last Gleaming

                           Armastus
                      värviline, udune
          hoolimine, pühendumine, kiindumine
               Armastus on imelisim tunne
                            Hellus

Amblüoopia (laisa silma sündroom)

ma pikka aega leida püüdsin
kedagi, kes oleks müstiline
ka kõige kaugematel väljadel ma hüüdsin
kuid tundus, selles elus puudub minu ime

ma ennast pidada võin pimedaks
sest kahe silma vahele mul jäid
me tihti kõikjalt mujalt uudistaks
kui iseenda kõrval märkaks häid.

inimese ja elu paradoks

Inimene on alati olnud turvalisuse otsija. Ta püüab leida kindlustunnet, tugipunkte, stabiilsust, kindlaid elumustreid, millele toetuda. Inimene kardab tundmatust, ta üritab endale kinnitada, et tal on kontroll oma elu üle, üritades ennast materiaalselt kindlustada, kuid reaalsuses on alati vastupidi - elu on roolis ja inimene on kahjuks auto, mida juhitakse. Elul on kontroll inimese üle ja see ei sõltu isiklikust tahtest või tahtmatusest. Tihti iseloomustab inimest konservatiivsus, ta on pigem kogemusest lähtuv, kui innovaatiline. Elu on teistsugune. Elus peegeldub kõige eksisteeriva relatiivsus. Elu on kõige muutlikum kõigest.
Nende asjaolude kardinaalse erinevuse tõttu jääb inimene alatiseks eluga konflikti, tema eluraja võib ümber nimetada Suureks Pettumusterajaks, kui ta ei muuda oma lähenemist.
Ma ei taha väita, et me ei saa oma tulevikku muuta - saame küll, kuid pigem läbi oma tegude, mitte ettekujutusega tulevikust. Maailm koosneb vastanditest ja nende vahele jäävatest lõpututest võimalustest (sellepärast ongi statistika nii võimetu selle üldistamisel). Iga inimene, olukord ja väljavaated on unikaalsed, tuleviku parandamiseks tuleb teha seda, mis tol hetkel õige tundub, mitte loota enda ettekujutusele.
Vastandid pole omavahel kunagi hästi läbi saanud, kuid ometi poleks inimeseta tema subjektiivset elu ja vastupidi. Võti on elada harmoonias spontaansuse, kaootilisusega ja mitte karta seda,mis tuleb, sest see tuleb igal juhul, ei ole mõtet oma tulevikku ootuste purunemisega ära rikkuda. Eelarvamused, ja lootused tekitavad vildakaid hallutsinatsioone eesoleva suhtes, nendest tuleks hoiduda, sest nad põhjustavad pettumust ja pessimismi elu suhtes. Lihtsam on elada ootusteta ja keskenduda hetkele, milles sa praegu oled või nagu E.Tolle on öelnud: "praegune hetk on ainus, mis Sul kunagi on".

Artful Dodger - Women Trouble

Juuksed punasemast punasemad
Süda kuldsemast kuldsem,
Keha nagu võimlejal,
Keel nagu poeedil.

V on sama mis F,
Hence the folkswagen,
1,9l Passat,
Punane nagu tomat...vist

Vasak, parem,
Käed ja rinnad,
Täis olid nad kirjutatud,
Ära vaata!

spontaansus

on mugav lasta elul ennast kanda
ja kõike seda nautida, mis tuleb
ja usu, elu teab mis sulle anda
sa ära kahtle, lihtsalt silmad sule

kui vahel tunned ebaõiglust
kibedust ja allaheitmistunnet
sa ära kaota lootust
varsti võitjana end tunned

sest iga asi ühel hetkel
tundub halb või hea
mis tuleb vastu eluretkel
me tõesti kunagi ei tea

mõtete grupikas

alguses oli isu. hetk hiljem suruti avaja vägivaldselt veinipudeli korgi sisse. süües kasvab isu. kõik on märg ja imeline, samas läbivettinud ja vastik. tahaks kustutada mälestusi ilma destruktiivsete meetoditeta. VESI on nii puhas ja hea. kõik, mis sa ütled kõlab mu peas tuhandeid kordi, nagu üliväärtuslik salajane informatsioon, mida on vaja sadu kordi läbi analüüsida, et õige mõte kohale jõuaks, kuid see ei taga alati õiget tulemust. ülemõtlemine EI OLE mõtlemine. kõik, mis ei tapa teeb tugevaks.

atrocity

rauast trellid, mille õõnsustest piidleb hauatagune ulm,
see meeletus, elumahlade radu mööda immitsev purpurne tulv,
seal roidunud surm, käes kirves, inimliha tilkumas verre,
ahastund ilmega inimvärdjate päid uputab manala merre.

B-Complex - Beautiful Lies VIP

Kord kask too mädanema hakkab,
Elujõust jääb tal vajaka,
Kardab surma kui tuld,
Tema jaoks elu kui kuld.

Enne maharaiumist ta hingab.
Hinga, hinga rahulikult,
Aega meil on,
Kiirustada pole vaja.

Kui mees tuleb mootorsaega,
On sul viimane aeg  mõelda,
On's see elu siis ikka õigesti elatud
Või oled seda raisanud?

Nüüd on aeg otsas,
Oled maas, pikali, hävinud.
Üks asi mind veel huvitab.
Kuhu te, puud, õigupoolest ka lähete?

dialoogi afterparty

hingeldamine muutub tasapisi tagasi hingamiseks. argimõtted on kui väljastpoolt lukustatud riidekapi põrandale kukkunud kaltsud, mis kunagi soliidsusega silma paistsid. silmad seletavad vaid füüsilist distantseerumist, luues subjekti ümber musta tunneli, millele hakkab aeglaselt hajumiseffekt mõjuma. kapiuks jääb nii mõnekski minutiks, vahel ka tunniks suletuks ja kõik mis mu sees toimub on sisu poolest kontrollimatute mõtete reinkarnatsioon, mille keskmeks oled s i n a.

Arctic Monkeys - Library Pictures

Vahete vahel on tunne, et tahaks olla rokkbändi kitarrist. Ma ei tea millise, aga see polegi tähtis. Bussis sõites juhtub tihti nii, et tahaks lihtsalt püsti karata ja hakta sitaks kitarri mängima(lol wat) ja laulma. Tegelikult oleks laulja ka päris äge olla...Olla korraga mõlemad, see oleks vast liig. Trummar ei tahaks olla, sest nad peavad liiga palju peksma oma trumme. Muidu oleks isegi päris äge, aga trummidest hakkab kahju, neil on ka ju hing olemas. Siis saaks sitaks naisi ka.

minu tänane heategu

vitraažilt peegelduvas näos kumab hirm ja õudus mõtete ees, mis ründavad nagu sääsed kolmandal õhtul pärast jaanipäeva. aju parafraseerib kirjanikke, kes on sarnastest olukordadest mõndagi üles tähendanud, kuid kas need olukorrad ikka on sarnased? kahe maailma vahel pendeldades tekib isu üks jäädavalt maha jätta. samal hetkel lööb antidepressantidest tuleneva morbiidse ilmega naine klaasukse pärani ja tirib ehmatusega tagasi reaalsusesse kui martrelli pudelit, mis keset orgiat inimeste vahele kinni on jäänud. vaim ehitab vastikustunde peale kilbi ja hetkeks laienenud pupillid ahenevad taas. reageeringust hämmelduses tekib tema näole midagi emotsioonisarnast, mis paneb mind tundma kui filantroopi.

Arctic Monkeys - Fake Tales of San Fransisco

Jah, isegi surm on nüüd mahe,
Usu mind, surma ma ei karda.
Hädasti, hädasti mõtelda suudan,
Aeg ju hiline,
Nii möödapääsmatuna paistab lõpp

Läbi pilvede,
Imeilusate,
Inimesed mind enam ei kuule,
Vaikus, rahu, kõik!