Ewert and The Two Dragons - Good Man Down

Seitsme maa ja mere taga, lõunapoolkera kõige soojemas kohas, asub saar nimega Utoopia. Utoopia on iga inimese unelm ning igaüks meist on sellest unistanud. See on koht, kus meie unistused saavad teoks ning kus me tunneme ennast õnnelikuna. Järgnev, kallis lugeja, on minu utoopia.Nagu mainisin, asub Utoopia lõunapoolkera kõige soojemas kohas. Päikest on küllaga, võib-olla isegi liiga palju. Sooja on 25-35 kraadi ning selle saare loodus on lummav. Leidub suuri ja lopsakaid vihmametsi, mis on elukohaks paljudele eksootilistele loomadele ja taimedele. Hiiglaslikud ning viljakad põllud saare põhjaosas tagavad selle, et elanikel pole vaja toidukaupu sisse osta. Saarel leidub palju liivarandu, kus inimesed saavad puhata, lõbutseda ning meres hullata.
Utoopial on vaid üks valitseja, kes valitakse võimule vaid üheks aastaks. Ta on aus ja hooliv inimene, kes võitleb selle nimel, et saarel valitseks rahu ja üksteise mõistmine. Riigi asju otsustatakse suures amfiteatris, kuhu kogunevad kõik saare elanikud. Inimesed on ausad, hoolivad, siirad ja abivalmid. Saarel ei ole oma raha. Kui vajatakse midagi, küsitakse naabrimehe või mõne sõbra käest. Abiandmine on saarel suure au sees ning abivajajaid aidatakse alati.Inimesed sel saarel on kõik väga ilusad. Nad on pikad, kuid mitte liiga pikad. Kellegi pikkus ei ületa kaht meetrit. Lisaks on nad ka väga atleetlikud ja mis mind nende juures kõige rohkem paelub – neil kõigil on pruunid silmad. Need silmad kiirgavad soojust ja sõbralikkust. Suurt austust omatakse oma esivanemate vastu, kelle eest hoolitsetakse ning kelle käest rasketel hetkedel nõu ja abi küsitakse.
Teadvustagem endale, et sellist riiki me vaevalt kunagi näeme. Loodan, et kunagi tõesti maailmas leidub selline koht, kus inimesed saavad olla õnnelikud ning ei peaks muretsema kuidas maksta arveid ja kartma homset päeva

High Contrast - Twilights Last Gleaming

                           Armastus
                      värviline, udune
          hoolimine, pühendumine, kiindumine
               Armastus on imelisim tunne
                            Hellus

Amblüoopia (laisa silma sündroom)

ma pikka aega leida püüdsin
kedagi, kes oleks müstiline
ka kõige kaugematel väljadel ma hüüdsin
kuid tundus, selles elus puudub minu ime

ma ennast pidada võin pimedaks
sest kahe silma vahele mul jäid
me tihti kõikjalt mujalt uudistaks
kui iseenda kõrval märkaks häid.

inimese ja elu paradoks

Inimene on alati olnud turvalisuse otsija. Ta püüab leida kindlustunnet, tugipunkte, stabiilsust, kindlaid elumustreid, millele toetuda. Inimene kardab tundmatust, ta üritab endale kinnitada, et tal on kontroll oma elu üle, üritades ennast materiaalselt kindlustada, kuid reaalsuses on alati vastupidi - elu on roolis ja inimene on kahjuks auto, mida juhitakse. Elul on kontroll inimese üle ja see ei sõltu isiklikust tahtest või tahtmatusest. Tihti iseloomustab inimest konservatiivsus, ta on pigem kogemusest lähtuv, kui innovaatiline. Elu on teistsugune. Elus peegeldub kõige eksisteeriva relatiivsus. Elu on kõige muutlikum kõigest.
Nende asjaolude kardinaalse erinevuse tõttu jääb inimene alatiseks eluga konflikti, tema eluraja võib ümber nimetada Suureks Pettumusterajaks, kui ta ei muuda oma lähenemist.
Ma ei taha väita, et me ei saa oma tulevikku muuta - saame küll, kuid pigem läbi oma tegude, mitte ettekujutusega tulevikust. Maailm koosneb vastanditest ja nende vahele jäävatest lõpututest võimalustest (sellepärast ongi statistika nii võimetu selle üldistamisel). Iga inimene, olukord ja väljavaated on unikaalsed, tuleviku parandamiseks tuleb teha seda, mis tol hetkel õige tundub, mitte loota enda ettekujutusele.
Vastandid pole omavahel kunagi hästi läbi saanud, kuid ometi poleks inimeseta tema subjektiivset elu ja vastupidi. Võti on elada harmoonias spontaansuse, kaootilisusega ja mitte karta seda,mis tuleb, sest see tuleb igal juhul, ei ole mõtet oma tulevikku ootuste purunemisega ära rikkuda. Eelarvamused, ja lootused tekitavad vildakaid hallutsinatsioone eesoleva suhtes, nendest tuleks hoiduda, sest nad põhjustavad pettumust ja pessimismi elu suhtes. Lihtsam on elada ootusteta ja keskenduda hetkele, milles sa praegu oled või nagu E.Tolle on öelnud: "praegune hetk on ainus, mis Sul kunagi on".

Artful Dodger - Women Trouble

Juuksed punasemast punasemad
Süda kuldsemast kuldsem,
Keha nagu võimlejal,
Keel nagu poeedil.

V on sama mis F,
Hence the folkswagen,
1,9l Passat,
Punane nagu tomat...vist

Vasak, parem,
Käed ja rinnad,
Täis olid nad kirjutatud,
Ära vaata!

spontaansus

on mugav lasta elul ennast kanda
ja kõike seda nautida, mis tuleb
ja usu, elu teab mis sulle anda
sa ära kahtle, lihtsalt silmad sule

kui vahel tunned ebaõiglust
kibedust ja allaheitmistunnet
sa ära kaota lootust
varsti võitjana end tunned

sest iga asi ühel hetkel
tundub halb või hea
mis tuleb vastu eluretkel
me tõesti kunagi ei tea

mõtete grupikas

alguses oli isu. hetk hiljem suruti avaja vägivaldselt veinipudeli korgi sisse. süües kasvab isu. kõik on märg ja imeline, samas läbivettinud ja vastik. tahaks kustutada mälestusi ilma destruktiivsete meetoditeta. VESI on nii puhas ja hea. kõik, mis sa ütled kõlab mu peas tuhandeid kordi, nagu üliväärtuslik salajane informatsioon, mida on vaja sadu kordi läbi analüüsida, et õige mõte kohale jõuaks, kuid see ei taga alati õiget tulemust. ülemõtlemine EI OLE mõtlemine. kõik, mis ei tapa teeb tugevaks.

atrocity

rauast trellid, mille õõnsustest piidleb hauatagune ulm,
see meeletus, elumahlade radu mööda immitsev purpurne tulv,
seal roidunud surm, käes kirves, inimliha tilkumas verre,
ahastund ilmega inimvärdjate päid uputab manala merre.

B-Complex - Beautiful Lies VIP

Kord kask too mädanema hakkab,
Elujõust jääb tal vajaka,
Kardab surma kui tuld,
Tema jaoks elu kui kuld.

Enne maharaiumist ta hingab.
Hinga, hinga rahulikult,
Aega meil on,
Kiirustada pole vaja.

Kui mees tuleb mootorsaega,
On sul viimane aeg  mõelda,
On's see elu siis ikka õigesti elatud
Või oled seda raisanud?

Nüüd on aeg otsas,
Oled maas, pikali, hävinud.
Üks asi mind veel huvitab.
Kuhu te, puud, õigupoolest ka lähete?

dialoogi afterparty

hingeldamine muutub tasapisi tagasi hingamiseks. argimõtted on kui väljastpoolt lukustatud riidekapi põrandale kukkunud kaltsud, mis kunagi soliidsusega silma paistsid. silmad seletavad vaid füüsilist distantseerumist, luues subjekti ümber musta tunneli, millele hakkab aeglaselt hajumiseffekt mõjuma. kapiuks jääb nii mõnekski minutiks, vahel ka tunniks suletuks ja kõik mis mu sees toimub on sisu poolest kontrollimatute mõtete reinkarnatsioon, mille keskmeks oled s i n a.

Arctic Monkeys - Library Pictures

Vahete vahel on tunne, et tahaks olla rokkbändi kitarrist. Ma ei tea millise, aga see polegi tähtis. Bussis sõites juhtub tihti nii, et tahaks lihtsalt püsti karata ja hakta sitaks kitarri mängima(lol wat) ja laulma. Tegelikult oleks laulja ka päris äge olla...Olla korraga mõlemad, see oleks vast liig. Trummar ei tahaks olla, sest nad peavad liiga palju peksma oma trumme. Muidu oleks isegi päris äge, aga trummidest hakkab kahju, neil on ka ju hing olemas. Siis saaks sitaks naisi ka.

minu tänane heategu

vitraažilt peegelduvas näos kumab hirm ja õudus mõtete ees, mis ründavad nagu sääsed kolmandal õhtul pärast jaanipäeva. aju parafraseerib kirjanikke, kes on sarnastest olukordadest mõndagi üles tähendanud, kuid kas need olukorrad ikka on sarnased? kahe maailma vahel pendeldades tekib isu üks jäädavalt maha jätta. samal hetkel lööb antidepressantidest tuleneva morbiidse ilmega naine klaasukse pärani ja tirib ehmatusega tagasi reaalsusesse kui martrelli pudelit, mis keset orgiat inimeste vahele kinni on jäänud. vaim ehitab vastikustunde peale kilbi ja hetkeks laienenud pupillid ahenevad taas. reageeringust hämmelduses tekib tema näole midagi emotsioonisarnast, mis paneb mind tundma kui filantroopi.

Arctic Monkeys - Fake Tales of San Fransisco

Jah, isegi surm on nüüd mahe,
Usu mind, surma ma ei karda.
Hädasti, hädasti mõtelda suudan,
Aeg ju hiline,
Nii möödapääsmatuna paistab lõpp

Läbi pilvede,
Imeilusate,
Inimesed mind enam ei kuule,
Vaikus, rahu, kõik!